Elektri kättesaadavus mõistliku hinnaga on avalik teenus

Avalike teenuste mõjust elektrivarustuse hinnale. Üha sagedamini räägitakse, et elektrituru avanemine 1. jaanuarist 2013 toob kaasa elektri hinna hüppelise tõusu, kuid vähe räägitakse sellest, mis lisaks CO2 kvootidele veel võivad mõjutada elektrivarustuse hinda ja seda nii suurenemise kui ka vähenemise suunas.

Sellisteks hinda mõjutavateks teguriteks on elektrisektoris osutatavad avalikud teenused, mille kättesaadavuse peab riik ühelt poolt tarbijatele tagama ja teisalt elektriettevõtjatelt nende teenuste osutamise kas vabatahtlikkuse või kohustuslikkuse alusel tellima. Riigi roll elektrivarustuse hinna kujunemisel on määrava tähendusega, seondudes eelkõige vajaliku poliitilise, majandusliku ja õigusliku keskkonna loomisega.

Üks kahtlemata vägagi kulukas osa elektrisektori avalikest teenustest on elektrivarustuse varustuskindluse, regulaarsuse ja kvaliteetsuse tagamine, mille kulud kaetakse tarbija elektriarvel kajastuvate võrgutasudega ja milliste teenuste olemasolu tähtsust ei tunneta me reeglina enne, kui elektrivarustus on häiritud või puudub üldse. Süsteemihalduri ja võrguettevõtjate kohustus on tagada elektrisüsteemi hea toimimine, luues selleks vajalikud võrguühendused, arendades ja hooldades võrku ning osutades võrguteenuseid.

Samuti on avalik teenus elektrivarustuse kättesaadavus tarbijale mõistliku hinna eest. Hind peab olema ja jääma mõistlikuks vaatamata sellele, et hinna hulka kuuluvad mitmed komponendid, nagu elektriturul kujunenud elektri hind, konkurentsiameti kooskõlastatud võrgutasud, riigi kehtestatud taastuvenergia toetusmeetmed ja riiklikud maksud.

Elektrivarustuse mõistliku hinnaga kättesaadavus tähendab sisuliselt kolme asja. Esiteks on kõigil tarbijatel mõistliku raha eest õigus elektrivõrguga elektri saamiseks liituda sõltumata sellest, kus tarbija asub.

Teiseks peab kodutarbijal olema kindlus, et kui tema elektri müüja läheb pankrotti või muul põhjusel ei ole enam valmis elektrit müüma, siis on riigi poolt paika pandud, kes võtab tarbijate elektriga varustamise kohustuse üle.

Kolmandaks peab riigi poolt olema paika pandud sotsiaalselt nõrgema grupi - kaitsetute tarbijate sotsiaalsed tagatised, et sellised tarbijad maksejõuetuse või abituse tõttu elektrita ei jääks. Enamlevinud kriteeriumid tarbija käsitlemiseks kaitset vajava tarbijana, on tarbija tervislik seisund (nt puudega inimesed, pimedad, kurdid), tarbija vanus, majanduslik olukord, töötus, elukoht väheasustatud piirkonnas ja suurpered.

Tarbijakaitse meetmed on samuti elektrisektoriga tihedalt seotud avalikud teenused, mille olemasolu tuleb riigil tagada ja mis otseselt või kaudselt mõjutavad elektrivarustuse hinda. Kõrgetasemeline tarbijakaitse tähendab eelkõige tarbijate jaoks tasuta infokanalite loomist, lepingutingimuste läbipaistvust, lihtsat elektri müüja vahetamise korda, elektriarvete arusaadavust, alternatiivseid kiireid ja odavaid vaidluste lahendamise võimalusi ning juba eelnevalt käsitletud kaitsetute tarbijate kaitseabinõusid.

Oluline osa elektrisektori avalikest teenustest seondub keskkonnakaitsega. Taastuvenergia osakaalu suurendamine, energiasäästu saavutamine ja CO2 vähendamine on pikaajalised ja üpris kulukad energiapoliitilised eesmärgid nii Eestis, Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas.

Taastuvenergia toetuseks makstavat tasu näeme me oma elektriarvel. Energiasäästu meetmete mõju elektrivarustuse hinnale on mitmesuunaline sõltuvalt sellest, kas säästu saavutamiseks teeb investeeringuid tarbija (elektrikulu vähenemine) või võrguettevõtja (võrgutasude suurenemine investeeringute arvel). Kasvuhoonegaaside heitkoguste mõjust elektri hinnale on palju räägitud ning selles osas tuleb panustada tehnoloogia innovatsioonile, mis aga on kallis ja aeganõudev kajastudes elektrivarustuse hinnas.

Praegu töötatakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis välja elektrituruseaduse muutmise eelnõud, millesse tuleks avalike teenuste osutamise kohustus selgelt ja läbipaistvalt lahti kirjutada, määratledes ära, mida loetakse avalikuks teenuseks, kes on avalike teenuste osutajad, mille arvel kaetakse avalike teenuste osutamise kulud.