Võla sissenõudmiskulude tasumise üle vaielda ei saa

Võlaõigusseaduses muutus üks võlausaldajate ja võlgnike jaoks väga oluline säte - laenuandja võib nüüd võlgnikult nõuda viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Seda olenemata sellest, kas võlgnikul tuleb lisaks maksetega hilinemisele tasuda ka viiviseid või mitte. Siiani ei olnud see küsimus seadusega selgelt lahendatud.

Paljude sissenõudefirmade saadetavates võlateatistes ei ole praeguseni põhinõude, intresside, viiviste ja sissenõudekulu summad lahku löödud, mis on muutnud võlgnikule võla läbipaistmatuks. Kuna praktikas maksab enamik võlgnikest lõpuks ära nii põhivõla kui ka mistahes suuruses viivised ja sissenõudekulud, pole kerkinud küsimust, kas ja milliste sissenõudekulude nõudmine on üldse seaduslik. Kuigi paljudel oleks põhjust end kohtus ebaseaduslike nõuete vastu kaitsta. Aprilli alguseni võis tugineda riigikohtu lahendile, mis ütleb, et kui võlausaldaja kõrvalnõuded ületavad põhinõuet, peab kõrvalnõuete suurus olema põhjendatud. Samuti selgub riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist (14.01.2009), et tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamisel võib võlgnikult nõuda üksnes viivist ja kahju hüvitamist, mitte aga leppetrahvi. See, et leppetrahvi nõuda ei tohi, muutis kiirlaenukontorite intressimääradega trikitamise keeruliseks. Kiirlaenude pakkujad võisid varem tuua kõrgeid intressimäärad allapoole ja näidata neid "tarbijasõbralikena", aga lisada näiteks tagasimaksmisega hilinemisel leppetrahvid ja tõsta meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Pärast riigikohtu lahendit seda enam teha ei saanud, nüüd on see sätestatud ka seadusega.

Seadusetäiendus ei võta laenuandjalt võimalust nõuda tarbijalt mõistlikku hüvitist kulude eest, mida ta on teinud. Takistatud ei peaks olema ka see, kui sissenõudmiskulude umbkaudne suurus leppida kokku juba laenulepingus. Küll aga peab laenuandja olema võimeline need kulutused hiljem ära põhjendama. Vastupidisel juhul, ehk kui kokkulepitud sissenõudmiskulude summa ületab tegeliku kahju, oleks tegemist olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega, mis on eelpool viidatud kehtiva kohtupraktikaga keelatud.Kuni aprillini tuli kahju võlausaldajale hüvitada vaid juhul, kui seda oli võimalik kindlasti ette näha. Põhimõtteliselt võis laenuvõtja kohtus väita, et ta ei näinud pärast lepingusse sisse kirjutatud intressi ja viiviste mingeid muid kulusid ette. Nüüd ütleb võlaõigusseaduse N 113 selgelt, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.

Täiendatud võlaõigusseaduse nõrk koht. Seadusetäienduse nõrk koht on aga see, et n-ö mõistlikke kulusid saavad nüüd teha ka sellised sissenõudefirmad, kes täna tekivad ja homme kaovad. Eesti seadusandlus ei reguleeri endiselt mingil moel seda, mida tohib tarbijatelt võlgu sisse nõudes teha ja mida mitte. Majanduslanguse ajal kogusid inkassoturul taas elujõudu töövõtted, mis tundusid vahepeal juba täiesti sobimatud. Lubatu ja lubamatu piiri lähedal tegutsev võlanõudja on nõutud tegija ilmselt praegugi.

Võib vaid oletada ja fantaasias ette kujutada, milliseid täiendavaid kulutusi sellised sissenõudjad mõistlikuks peavad. Sissenõudekulude lage kirjeldab sõna "mõistlik". Ka mõistliku nõude suurus võib kasvada esialgse võlaga võrreldes mitmekordseks. Kohtus on võimalik summade üle vaielda ning nõuda selgitust nii põhi- kui ka kõrvalnõuete suuruse ja tekkepõhjuste kohta.

Kui aga võlgnikul, eeskätt eraisikutel kohtusse pöördumiseks raha ei jätku? Seda arvestades võiks kaaluda, kas poleks põhjust kehtestada seadusega ka näiteks 10% suurune sissenõudekulude ülempiir põhisummast ning luua sissenõudeteenuse osutamise üldised seadusandlikud reeglid. Õigus sissenõudeteenuse turul tegutseda peaks olema vastavat tegevusluba või registreeringut omavatel inkassofirmadel ning loomulikult oleks siis ka arusaadav, et tegevuse üle on ühtlasi tagatud kontroll.

Oleme oma töökogemusele tuginedes veendunud, et eraisikutelt võlgade sissenõudmine peab demokraatlikus kaasaegses ühiskonnas olema seadusandlikult reguleeritud valdkond. Igaüks ei tohiks teha võlgade sissenõudmisega tegelevat äriühingut või iga äriühing muu hulgas ka võlgu sisse nõuda ning inkassoettevõtted peaksid minimaalselt olema sellekohases registris registreeritud. Uks on seaduse täiendamisega avatud, miks mitte sealt edasi minna?