Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Suhtekorraldaja: Der Tank tõlgendas seadust loovalt
Vaevalt, et kogenud reklaamiagentuur Der Tank Mainori reklaami tehes eksis, pigem on seadust loovalt tõlgendatud, ütles reklaamiasjatundja ja Sokos Hotel Viru kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu.
Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor reklaamkampaanial oli nii väli- kui trükimeedias, teles ja kõrgkooli kodulehel kasutatud rahvusvahelisi suurkujusid nagu Steve Jobs, Richard Branson, Coco Chanel ja Roland Regan. Nende kasutamine oli aga reklaamiseadusega vastuolus.
Loe Peep Ehasaluga tehtud intervjuud allpool:
Kuidas sellised eksimused võimalikud on? Kelle süü see on?
Eksimine on inimlik, ei ole Eesti reklaamiagentuuride seas eksimatuid. Der Tanki põhjendus on pehmelt öeldes kummastav ja mul on raske uskuda, et nii kogenud agentuur nii lihtsas asjas lihtsalt eksis. Praeguse info põhjal on tegemist teadliku valikuga, seadust on lihtsalt „loovalt“ tõlgendatud. Rõhutan – praeguse info põhjal, sest pikk udujutt sümbolitest on enam kui veider, näiteks ma ei allkirjastaks väidet, et Eesti rahva alaväärsuskompleksi tõttu peetakse Lennart Meri lihtsalt ekspresidendiks, mitte visionääriks. Ma ei näe selles vastandamises mõtet ja antud teema puhul eriti.
Pigem näen siin nende soovi teemat pikemalt meedias lahata ja selle võimaluse skandaal muidugi annab. Joel Volkov on olnud pikka aega innovatsiooni ja out-of-box mõtlemise eest kõneleja ja enda punktid võib ta isegi koju tuua. Mõne teise kliendi puhul oleks selline teematõstatus ehk isegi õigustatud, kuid et juriidiliselt vastutab tulemuse eest reklaami tellinud klient, siis majandust, turundust ja reklaami õpetav kõrgkool siinkohal punkte küll ei teeni. Kas Mainor püüab leida lahtise mõtlemisega üliõpilasi, kes on valmis ka seadusele läbi sõrmede vaatama?
Isegi kui kusagilt tulevad pärast teema rappimist välja kirjalikud load, siis sümbolist vestmine on libe jää – Volkovit võib kohalikus kontekstis vaadata samuti kui reklaaminduse sümbolit, nii et loodetavasti on ta valmis enda näo rakendamiseks kellegi võõra reklaamivankri ette.
Kuidas vältida selliseid apsakaid? Kes peaks neid kontrollima?
Nagu öeldud, siis lõpuks vastutab klient. Agentuur peaks kindlasti riskikohad kliendiga läbi rääkima, nii et kui minnakse pahanduse peale välja, siis mõlemad teavad ka põhjuseid ja annavad samasugust infot. Antud juhul oleks abi lihtsalt reklaamiseaduse tundmisest nii agentuuri kui kliendi poolt.
Mida selline bläkk kliendile ja reklaamitegijale tähendab?
Raske on kommenteerida ilma kampaania eesmärke teadmata. Kui tegemist on lihtsalt veaga, siis lähevad ilmselt kliendi ja agentuuri teed lahku. Edasi on juba juriidika, kas on kahjustatud kliendi majandustegevust jne.
Kas reklaamiagentuurile võib see maksta usalduse?
Teema on värske ja seda nüüd järatakse. Õige küsimus on, kas diskussiooni lõpptulemus täidab reklaamiagentuurile pandud eesmärke. Tähelepanu on tõmmatud, kuid järgnema peaks interest, desire ja action. Kahjuks ei oleks esimene kord, kui reklaam jõuab tähelepanu ja huvini, kuid sinna see lõpuks takerdub.
Kuidas üks või teine pool sellises olukorras käituma peaks? Klient ütleb ju, et agentuur on süüdi.
Kui täpne olla, siis Kerdi ütles, et „tegeles kõigi reklaamidega seotud intellektuaalset omandit puudutavate küsimustega meie reklaamiagentuur.“ Samas ta tunnistab väga head tagasisidet. Kas see tähendab, et eesmärgid saavad täidetud? Milline on tagasiside nädala pärast, kui kampaania vead on avalikkuses lahti räägitud? Iga reklaami vaadates ju retsipient vaikimisi eeldab, et reklaam täidab kõiki seadusi. Ma isegi vaatasin, et näe kus tegelaste õigused välja kaubeldud. Kui selgub, et tegemist on lihtlabase seaduserikkumisega, siis kampaaniat kiitnu tunneb ennast rohkem petetuna kui sellesse neutraalselt suhtunud inimene.
Autor: Kadrin Karner, Kaisa Gabral