Nõunike palkamisel on “aplaavaks” põhjust küll

See andis erakonnale võimaluse hoida kokku aktivistide palgalt, mida muidu oleks tulnud maksta erakonna eelarvest. Kui üks nõunikest rõõmustas, et ajakirjanduses juba aasta alguses tõstatatud nõunike riigileivale toomise teemal “aplaavat” ei tekkinud, siis Äripäev leiab, et meie tänase loo valguses on “aplaavaks” põhjust küll ja IRLi kõrval peavad ka teised parteid lõpetama mõjuvõimuga kauplemise.

Äripäev ei lähenenud kaheksale valimiste eel tööle võetud nõunikule eelarvamusega. Soovisime näha, mida on nad jõudnud umbes aastaga ära teha ja anda neile võimalus tõestada, et nende töölevõtmine oli siiski õigustatud.

Kui põhjendamine oleks õnnestunud, oleksime ehk meiegi koos IRLiga pigistanud silma kinni, et osa nõunikke ei vastanud ametijuhendi nõuetele ning võeti tööle konkursita. Sest nagu Juhan Parts tänases loos ütleb – vahel on tähtsam töötaja sisu kui formaalsed nõuded. (Eriti kui meenutada üht teist IRLi nõuniku palkamist, kus meedianõunikul oli nõutud doktorikraad, kuid esimesed meedia­suhtlused osutusid läbikukkumiseks.)

Paraku ei õnnestunud IRLil aga ka seekord veenda, et parteiliikmed said tööle põhjendatult. On tähelepanuväärne, et kaheksast riigipalgale saanud erakonna aktivistist on juba neli ametist lahkunud. See näitab, et tegelikult polnud neid inimesi riigiametis vaja. Vaja oli vaid erakonna raha kokku hoida ja selleks loodi fiktiivsed töökohad. Kurioosne on seejuures, et praegused eksnõunikud ei soovi ise oma nõunikukarjäärist rääkida. Ju on neil põhjust töölepääsemist häbeneda.

Seejuures on ka noorpoliitikute suhtumisest näha, et süllekukkunud tööd nad tõsiselt ei võta ja maksumaksja palgal olles ei tajuta mingisugust vastutust ühiskonna ees. Mida muud võib järeldada neist ühe vastustest, et ta enne partei üldkogu intervjuud ei anna või et peab hommikusi koosolekuid tüütuks? Ja isegi groteskseks kiskuvast tõigast, et tema kolleeg peab reisiettevalmistusi olulisemaks ajakirjanikuga kohtumisest? Või et Rapla maavalitsuse eksnõunik ei vasta ajakirjaniku küsimustele, öeldes, et ta ei soovi oma nime lehest lugeda. Nõunikud ei osanud isegi ühtki oma töö tulemust välja tuua.

Parts kaitses riigitööle võetud parteiliikmeid põhjendusega, et ta vajab neid valijate murede kuulamiseks ja enda sidustamiseks rahvaga. Äripäev küsib, kuidas suudavad nõunikud, kes ei tunneta oma ühiskondlikku rolli, end ja ministrit kodanikega sidustada?

Kuidas põhjendab minister teistele riigitöötajatele seda, et ühed inimesed saavad ametisse kõrghariduse ja konkursita? Andma nõu ministrile, olemata ise ühegi valdkonna spetsialist, teenides spetsialistist isegi poole kõrgemat palka? Küsimus ei ole ainult ühes erakonnas, vaid üleüldises erakondade vaikivas kokkuleppes, et nõunike valikukriteerium on pigem poliitiline kuuluvus kui ametialane suutlikkus. See, et poliitikud seda normaalseks peavad, sest “kõik teised teevad ka nii”, ei tähenda, et tegemist peakski olema loomuliku praktikaga riigijuhtimises. Hiljuti mõisteti Prantsusmaa endine president Jacques Chirac süüdi oma toetajatele fiktiivsete töökohtade loomises. Prantsusmaal oli “aplaavaks” põhjust küll. Ja peaks olema ka meil.