Nõunike palkamisel on “aplaavaks” põhjust küll

Paraku ei õnnestunud IRLil aga ka seekord veenda, et parteiliikmed said tööle põhjendatult. On tähelepanuväärne, et kaheksast riigipalgale saanud erakonna aktivistist on juba neli ametist lahkunud. See näitab, et tegelikult polnud neid inimesi riigiametis vaja. Vaja oli vaid erakonna raha kokku hoida ja selleks loodi fiktiivsed töökohad. Kurioosne on seejuures, et praegused eksnõunikud ei soovi ise oma nõunikukarjäärist rääkida. Ju on neil põhjust töölepääsemist häbeneda.

Seejuures on ka noorpoliitikute suhtumisest näha, et süllekukkunud tööd nad tõsiselt ei võta ja maksumaksja palgal olles ei tajuta mingisugust vastutust ühiskonna ees. Mida muud võib järeldada neist ühe vastustest, et ta enne partei üldkogu intervjuud ei anna või et peab hommikusi koosolekuid tüütuks? Ja isegi groteskseks kiskuvast tõigast, et tema kolleeg peab reisiettevalmistusi olulisemaks ajakirjanikuga kohtumisest? Või et Rapla maavalitsuse eksnõunik ei vasta ajakirjaniku küsimustele, öeldes, et ta ei soovi oma nime lehest lugeda. Nõunikud ei osanud isegi ühtki oma töö tulemust välja tuua.

Parts kaitses riigitööle võetud parteiliikmeid põhjendusega, et ta vajab neid valijate murede kuulamiseks ja enda sidustamiseks rahvaga. Äripäev küsib, kuidas suudavad nõunikud, kes ei tunneta oma ühiskondlikku rolli, end ja ministrit kodanikega sidustada?

Kuidas põhjendab minister teistele riigitöötajatele seda, et ühed inimesed saavad ametisse kõrghariduse ja konkursita? Andma nõu ministrile, olemata ise ühegi valdkonna spetsialist, teenides spetsialistist isegi poole kõrgemat palka? Küsimus ei ole ainult ühes erakonnas, vaid üleüldises erakondade vaikivas kokkuleppes, et nõunike valikukriteerium on pigem poliitiline kuuluvus kui ametialane suutlikkus. See, et poliitikud seda normaalseks peavad, sest “kõik teised teevad ka nii”, ei tähenda, et tegemist peakski olema loomuliku praktikaga riigijuhtimises. Hiljuti mõisteti Prantsusmaa endine president Jacques Chirac süüdi oma toetajatele fiktiivsete töökohtade loomises. Prantsusmaal oli “aplaavaks” põhjust küll. Ja peaks olema ka meil.