Eesti varustuskindlus alles loomisjärgus

Kas meie varustuskindlus on piisav, kui Eesti on ühendatud naabermaade elektrivõrkudega ja meil on regionaalne elektriturg – nii nagu kirjutab riigikontroll? Või peavad lisaks ühendustele olema ka Eesti territooriumil vähemalt mingis ulatuses paiknevad tootmisvõimsused, mis asuksid tööle ühenduste häirete korral?

Hädaolukorra seaduses on kirjas, et Eestis osutavad elutähtsat teenust üle 200 MW elektrijaamad. Kas sellised elektrijaamad on Eestile hädavajalikud või on hädaolukorra seadusesse kirjutatu ajast ja arust? Pole kahtlust, et võrkude ja elektrijaamade dubleerimine suurendaks varustuskindlust, aga kas see investeering on ka reaalselt vajalik ja mõistlik?

Näiteks Balti riikidesse saaks 2015. aastal importida 98% tarbitavast elektrist. Kas üle­kandevõimustel põhinev varustuskindlus loob eelduse ehitada turult raha teenivaid ja riiklikke toetusi mittevajavaid taastuvenergiat kasutavaid elektrijaamu? Või on toetusteta taastuvenergia võimalik vaid peamiselt suletud turgudel? Kas väljapool ELi asuvatele elektrijaamadele antud õigus pääseda vabalt Balti riikidesse elektrit müüma ikka tõstab või langetab varustuskindlust Eestis?

Sarnase küsimuse saab püstitada riigi tasandilt eraisiku tasandile liikudes. Nii võime küsida, kas otstarbekam on maksta võrgutasude kaudu kinni maakaablite viimine iga metsamaja ja suvilani või oleks mõttekam aktsepteerida olukorda, kus pärast sügistormi võib suvilas paar päeva elektrienergia puududa? Nendele küsimustele ei ole ühte konkreetset vastust, mistõttu tulebki põhjalikult diskuteerida. Seejuures elekter pole ainus energialiik, mille varustuskindluse tagamise üle peame arutama. Kui palju peaksime kasutama varustuskindluse eesmärgil kohalikke kütuseid? Lisaks gaasile ja elektrile tuleb tähelepanu pöörata ka vedelkütustele, sest kõige rohkem sõltub Eesti just vedelkütuste impordist.