Põllumajandus. Agrofirma peab lootma omaküla rahvale

Maapiirkondades paiknevad ettevõtted ei saa loota, et töötajad kümnete kilomeetrite kauguselt ametis käiks, sellepärast tuleb vajalik personal leida kohaliku rahva seast.

Sestap on nii mõnestki agrofirmast saanud regiooni suurim tööandja, tänu kellele elu mõnes maa-asulas üldse veel alles on jäänud. Samas on farmeril tänapäevane põllu-, farmi-, kuivati- jm tehnika kallilt käes, mistõttu esimest ettejuhtuvat tööletahtjat igale poole ei saa vähemalt esialgu usaldada.

Torma asula elu kujundab farm. Näiteks Torma Põllumajandusosaühing OÜ on Jõgevamaa väikeasula külje all paiknedes oma ligi poolesaja töötajaga sealse kandi üks olulisemaid tööandjaid, kuigi suurt osa kõrgtehnoloogilise farmi toimimisest kontrollib arvuti.

Kogu elu Tormas keerleb farmi ümber – kui poleks loomapidamist, poleks ka inimestel õiget elu ega olemist. Ettevõtte juht Ahto Vili ise on seda meelt, et maapiirkonna ettevõtja missioon peabki seisnema kohaliku külaelu edendamises. Tema kaasabil tegutsevad Tormas puhkpilliorkester ja kammerkoor, käiakse bridži mängimas.

“Kui oled ettevõtte juht ja elad ka ise kohapeal, siis vaatad ka kogu sellele elule teise pilguga, kui seda teeks ehk võõramaine firmaomanik, kelle peamine eesmärk seisneb raha kokkukühveldamises,” tõdes ta. “Kui ärimehel läheb hästi, siis on tema moraalne kohustus oma heaolu jagada piirkonna elujärje ja seltsielu edendamiseks.”

Hea ettevalmistusega noori raske leida. OÜ Kehtna Mõis juhataja Märt Riisenberg rääkis, et peamine kanal uusi töötajaid saada on tuttavate kaudu värvates ja ajalehes kuulutusi avaldades, teinekord on tolku ka näiteks külapoe kõrvale infotahvlile kleebitud töökuulutusest. Professionaalsetest värbamisfirmadest on Riisenberg kasutanud CV-keskust, kust teinekord laekub ka asjalikku tagasisidet.

“Olemasoleva tööjõu hulgast edutatakse aeg-ajalt töötajaid vastutusrikkamate tööde tegemiseks, näiteks traktoristiks või lüpsjaks. See on tööandja jaoks hea lahendus, kuna olemasoleva tööjõuga on töölepinguliste suhete alusel  suhtlemise kogemused  olemas,” selgitas Riisenberg. “Kindlasti on keerulisem leida hea ettevalmistusega  oskustöölist – noort töötegijat – selleks tuleb noort töötajat pikema perioodi jooksul koolitada.”

Kehtna Mõisa kontsernis töötab 46 põhikohaga töötajat, kõik vajalikud töökohad on täidetud. Mõningad töökohad-ametid on muidugi säärased, mille jaoks kulub töötajal veidi rohkem ettevalmistus- ja kohanemisaega, näiteks lüpsjad. Kohanemise ja õppeaja kestvus sõltub aga eelkõige konkreetsest inimesest, ütles Riisenberg.

Õppurid käivad hooajatöödel. Hooajatöödeks palkab ettevõte kolm-neli ajutist töötajat – tihti  on need keskeriõppeasutuste praktikandid. Ettevõtte palgakulud olid 2011. aastal 23% kogukuludest (palgakulu kokku 0,58 miljonit eurot) ehk osakaal netokäibest (2,007 miljonit eurot) moodustas pea kolmandiku – 29%. Võrreldes 2010. aastaga suurenesid tööjõukulud 25 000 euro võrra.

Märt Riisenbergi hinnangul koolitavad kutsekoolid ja keskeriõppeasutused noori spetsialiste püüdlikult . Õppuritele on tema sõnul tagatud võimalused töötada  praktika ajal  ettevõtetes.

“Kui neid võimalusi kasutada ja koolis õpitust midagi külge jääb, siis  saavad õppuritest kooli lõpetamise järgselt tublid töötajad,” märkis Riisenberg. “Näiteks Kehtna Mõisas töötab kaks noort meest, keda aitasime koolitada just oma ettevõtte jaoks. Nad on väga tublid töötajad  ning nende kätte on usaldatud vastutusrikkad tööd.”

Pärast majanduskriisi on töötajate vahetumine üksjagu vähenenud – personal on stabiilne ja inimesed paiksemad.

Soomega võrdset palka maksta ei suudeta. Üleriigilisest tööjõuturust rääkides nentis Riisenberg, et ei saa ette heita seda, et töötajad otsivad Soomest paremat teenistust. “Kui  ettevõtjad suudaksid maksta töötajatele konkurentsivõimelist palka – minimaalselt 1000 eurot kuus – oleks tööjõuturg ettevõtjale praegusest tunduvalt parem,” tunnistas ta, samas nentides, et konkurentsivõimelist palka võrreldes Soomega on Eesti põllumajandusettevõtjal keeruline maksta – müües piima nn võrdsel ELi turul, saab Eesti põllumees  sellest tunduvalt vähem raha ja otsetoetusi  kui  Soome põllumees.

OÜ Reola Köögiviljad juhataja Märt Paal kinnitas, et ka tema ettevõttes on põhilisteks värbamisviisideks  isiklikud tutvused ning ka töötukassasse saadetud kuulutused. Töötajaskond on firmas püsiv, hooajalisus rolli ei mängi.

“Arvestades, et ettevõte paikneb linnast väljas, siis piirkonnasisesed tutvused on väga olulised,” selgitas Paal. “Aga tuleb tunnistada, et noorem põlvkond ei ole eriti huvitatud põllumajandussektoris töötamisest.” Sestap ei looda ta suuremat ka kutsekoolide lõpetajate peale ja ega polevatki erilist vajadust.

Tema sõnul on praegu ettevõtte töökohad kõik komplekteeritud, kuid siiski vahetub personal suhteliselt kiiresti – aastas lahkub umbes 25% inimestest, need vabanenud kohad tuleb siis taas kõik täita. Tööjõukulud moodustavad Reola Köögiviljade kõikidest kuludest umbes veerandi.

“Paistab, et paljud töötud pole huvitatud mingist töötamisest – ei maal ega linnas,” nentis Paal.

 

Kommentaar

Väiketalu kasutab vaid hooajalist tööjõudu

Jaanus Sall, Saaremaa Ranso talu juhtTööjõudu aitavad peamiselt leida isiklikud tutvused, ka asendusteenistus. Personaliotsingufirmade roll on väga väike, usaldan asendusteenistust ja paari hea tuttava nõuandeid.Talu spetsiifikast tulenevalt kasutamegi vaid hooajatöölisi, vastavalt vajadusele ja aastaajale siis  heina-, silo- ja metsatöödel. Selle tõttu on ka tööjõukulud meil väiksemad suurte ettevõtete omadest, jäädes 8% piiresse kogukäibest.Noorem põlvkond, kes põllumajandusse oleks valmis ametisse tulema, Saaremaal paraku puudub, ametkool ei valmista spetsialiste, kellest meil kasu oleks.Tuleb nentida, et põllumajandustootja jaoks tööjõuturg täielikult puudub. Muus valdkonnas puudub aga vajaduspõhine tegevus. Selle põhjuseks pean asjaolu, et ametnikud ei tunne tegelikku elu.