Eestlane ei investeeri, sest tal lihtsalt ei ole selleks raha

Kui lähete panka investeerimisnõuannet saama, siis on üks esimesi küsimusi: “Kui suure osa oma investeeringust olete nõus kaotama? 10%, 20%?” Ehk: milline on teie riskitaluvus?  Selle küsimuse saab siiski esitada inimesele, kellel on märkimisväärne sissetulek. 28% saab kuus kätte kuni 300 eurot. 27% elanike arvelduskontole koguneb 301–500 eurot kuus, üle 500 euro kuus laekub 27% kätte. 18% ei oska sellele küsimusele vastata (sest puudub sissetulek, nt õpilastel, puudub regulaarne sissetulek või ei soovita sissetulekut avaldada).

Küsimus on ellujäämises. Kas saabki midagi investeerida inimene, kelle sissetulek on väiksem kui 300 eurot? Mis riskide võtmisest me saame sel juhul rääkida. Pigem saab esitada küsimuse, kuidas on sellise rahaga võimalik ellu jääda. Ehk saab väikest viisi investeerimisega algust teha inimene, kelle sissetulek küünib üle 500 euro kuus. Siis võib ju prooviks mõne aktsia osta ja loota, et sellest kasvab miljoniline tulu. Aga 500eurose sissetulekuga inimene võib tegelikult elada tõsises kitsikuses.

Jõukuse/rikkuse määr sõltub leibkonna tüübist. Mitte niivõrd palga suurus, vaid see, kui palju raha jagub keskmiselt igale leibkonnaliikmele kuus, määratleb inimese astme rikkuse-vaesuse redelil. Leibkonna kontekstis aga muutuvad toimetulekut iseloomustavad arvandmed veelgi tusasemaks. Leibkondi, kus iga liikme kohta kuus tuleb kuni 300 eurot, on 32%. Igas kaheksandas leibkonnas tuleb inimese kohta vähem kui 200 eurot. 301–500 eurot kuus saadakse 26% leibkondades ning üle 500 euro kuus leibkonna liikme kohta saab uhkustada vaid 20% leibkondi. Investeerimisest pisutki tõsisemal kombel saaksid rääkida inimesed, kelle sissetulek leibkonnaliikme kohta on vähemalt 900 eurot. Sellel tasemel saab hakata kõnelema ka riskidest. Kui investeeringu suurus on 50 eurot, siis oleks riskidest kõnelemine naeruväärne.