Millest rääkis Juncker?

Jutt ei käi mitte ühtsest miinimumpalga numbrist, mis Brüsselis välja kuulutatakse.

20 ELi riigis kohustuslik. Miinimumpalga regulatsioon ­Euroopa riikides on kehtestatud õigusaktiga või sotsiaalpartnerite kokkuleppega, 20 ELi riigis on see praegu muudetud kohustuslikuks. Traditsiooniline kollektiivlepingu kaudu miinimumpalgas kokkuleppimise mudel on viimastel aastatel ilmutanud oma nõrkusi – jätnud järjest enam töötajaid sotsiaalpartnerite läbirääkimisjõu vähenemise, suurenenud migratsiooni ja ebatüüpiliste töövormide leviku tõttu kollektiivlepingu mõju alt välja. Paraku ei taha eeskätt Põhjamaade ja Saksamaa sotsiaalpartnerid midagi kuulda õigusaktiga fikseeritud miinimumpalgast.

Euroopa miinimumpalga kehtestamise poliitika mõte seisneb ühelt poolt riikide miinimumpalga poliitika üleeuroopalises avatud koordineerimises ning siseriikliku miinimumpalga üldkohustuslikkuse tagamises. Teisalt näeb see ette kohustusliku siseriikliku miinimumpalga taseme määratlemist sõltuvalt siseriiklikust keskmisest brutopalgast või mediaanpalgast. 2012 tööhõivealases teatises rõhutas Euroopa Komisjon vajadust fikseerida siseriiklik miinimumpalk sobival tasemel, täpsustamata samas, mida selle all silmas peetakse. IMFi, OECD ja ILO ühisaruandes (juuni 2012)  G20 tööministrite kohtumisele peeti sobivaks tasemeks 30–40% mediaanpalgast. Reaalses elus  jääb see aga 45–60% vahele. Analüüsid näitavad, et miinimumpalk, mille suurus on üle 40% mediaanpalgast, hävitab töökohti, suurendades vaesust ja ebavõrdsust. Alla 40% mediaanpalgast jääv miinimumpalk annab löögi kogunõudlusele ja võrdsetele võimalustele.

Siseriiklik asi. Miinimumpalk ehk alampalk kuulub juba olemuslikult siseriiklikku konteksti, mille suuruse määratlemisel võetakse rahvusvahelise tööõiguse alusel riigi üldise palgataseme ja elatustaseme kõrval arvesse ka üldist majandus- ja kultuurilist olukorda. Kui ühtne Euroopa miinimumpalk kunagi tõeks saabki, on sinna igal juhul väga pikk tee käia.