2. aprill 2013 kell 8:44

Ilves: loojatel on kõikjal opositsionääri roll

Täna tähistatakse Toompeal riigikogu istungisaalis kõnekoosolekuga loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva.

Avakõnega tervtias kokkutulnuid president Toomas Hendrik Ilves.

President Toomas Hendrik Ilvese kõne.

Head sõbrad, austatavad loojad, ja eriti teie, kes te siin 25 aastat tagasi olite.

Loomeliitude pleenum 25 aastat tagasi oli, nagu olen kirjeldanud, see sündmus, mil ma sain aru, et mu selleni elatud 35 aastat on lõplikult läbi. Täpsemalt oli see “Sirbi ja Vasara” 7. aprilli numbri saabumine Münchenisse 11 päeva hiljem. Lugesin ja ahmisin, ega suutnud uskuda, mida seal leidus. Ning kui läksin koju, ütlesin oma abikaasale – lükates lapsekärus tollal pooleaastast poega, kes on nüüd juba mitu aastat siin elanud –, et ma ei tea veel täpselt, millal, aga Eesti saab vabaks ja mina kolin Eestisse.

Kes poleks sattunud vaimustusse, lugedes, kuidas ühe maa parimad loojad, teadlased ja intellektuaalid – lühidalt, rahva vaim –, räägib tõtt nürile härjale nimega Nõukogude Võim? Veel enam: kas pärast 2500 aastat oli sündimas Platoni Vabariik, mida juhivad tarkuse armastajad ehk siis filosoofid? Nii see ometi tundus.

Lootust küttis üles ka kõik, mis järgnes: NLKP kohalike satraapide, põlatud parteisekretäride mahavõtmine; vabakondlike muinsuskaitseliikumise, Rahvarinde ja Kodanike Komiteede ning neist võrsunud Eesti Kongressi massiline ja vabatahtlik mobilisatsioon; ajaloo tõe rääkimise keelu järkjärguline hääbumine koos tsensuuri kaoga laiemalt. Ja siis sündiski taas Eesti Vabariik, suuresti nondesamade loomeliitude pleenumi kõnelejate eestvedamisel.

Kui midagi on oodatud üle viiekümne aasta, kui koos on miljon ja enam erinevat lootust, siis mida spetsiifilisem on iga lootus, seda suurem on tõenäosus, et see lootus lõppeb mingil moel pettumusega. Kujutelm on tegelikkusest alati ilusam.

Loomeliitude pleenum oli üle mitme aastakümne Eesti esimene päris avalik poliitiline diskussioon, poliitiline nii, nagu seda mõistetakse demokraatias. Ning me vist arvasime kõik, et selline saabki olema Eesti Vabariik: avatud agora või foorum, kuhu tulevad kokku filosoofid-juhid ja ajavad Eesti asja.

Ent riigi valitsemine, tuleb välja, on hoopis teine asi: see on liiga sageli, parafraseerides Saint-Simoni, lihtsalt asjade haldamine. Luuletaja, kes kirjutab seadust, peab metafoorist ja mitmetähenduslikkusest loobuma, sest seadused ei tohi olla mitmeti tõlgendatavad. Heliloojast minister peab taluma kakofooniat ja harmoonia täielikku puudumist, sest demokraatlik debatt on kõike muud kui harmoonia ja sümfoonia.

Ja ta on ka kõike seda muud, mis pahatihti kaasnebki funktsioneeriva demokraatiaga. Parteid, broilerid, juhtmed. Kuivad ja mitte üldse lüürilised seadused. Igav, kui mitte karm, eelarvepoliitika. Teisisõnu, poliitika professionaliseerumine.

Filosoofid ja loojad, kes ei taha hakata professionaalseteks poliitikuteks, irduvad. Kes läheb, kui tsiteerida üht poliitikut, “tagasi oma liistude juurde”; kes hakkab hoopis arvama nagu Betti Alver Pätsu ajal, et Härg, ehk nüri Võim, väntab nüüd Vaimu.  Mõni arvab koguni, et kõiges peale vaba virisemise võimaluse oli elu Eestis nõukogude võimu ajal parem kui praegu.

Tegelikkuses ei ole Platoni Vabariik oma tarkusearmastajaist juhtidega kunagi eksisteerinud. Päris loojatel on kõikjal teatud opositsionääri roll. Kuidas saabki looja leppida parasjagu kehtiva olukorraga? Sest kui hetkel olemas olevast piisab, siis polegi vaja luua midagi uut või teistsugust.

Siit tuleb minu arvates ka totalitarismist pääsenud loojate väljakutse vabaduse tingimustes.

51 aastat tagasi kirjutas Paul Eerik Rummo:

Sass! Röövime õige laeva ja läheme merele.

Kogu oma mitmetähenduslikkuses, lapsepõlvemängude meenutuses, oma trotslikus uljuses, poolriigivastase vihjega sellele, et laevarööv ongi ainus viis kuhugi minna.

15 aastat tagasi, juba ajal, mil meil oli viisavabadus põhjanaabriga, oleks ta vabaduse tingimustes võinud kirjutada: Sass, ostame õige pileti ja sõidame Soome – mitte eriti romantiline, riigivastane ega uljas, pigem hea reklaamlause Tallinkile. Või siis osutanuks väljarände probleemile.

Seoses sellega, et eestlane on alati toetunud oma kultuurile ja kultuuriintelligentsile rohkem kui poliitikutele, on opositsiooniline roll siin ehk tähtsam kui mujal. Kas või sellepärast, et meie loojad tunnetavad paremini kui keegi teine meie valu. Olgu siis Carl Robert Jakobson, Juhan Liiv või Gustav Suits enne iseseisvust, Heiti Talvik, Betti Alver ja August Sang Pätsu ajal, või valdav osa loojatest okupatsiooni ajal, nagu ka loomeliitude pleenum tõestas. Need, kes on olnud võimudele lojaalsed: Ado Grenzstein tsaarile, August Mälk Pätsule, okupatsioonivõimudele truid ärme hakka siin nimetama, pole pälvinud rahva poolt kaugeltki sellist poolehoidu.

Ehk siis opositsiooniline loov inimene on peaaegu tautoloogia. Ja olukorras, kus kõik olemasolevad erakonnad on mingil ajal ise olnud opositsioonis, on ta opositsioonis olles oluliselt terasem kui parteid ise. Ja järelikult hädavajalik.

Kuid on ka teisi viise oma ühiskondlikku valu, oma sotsiaalset närvi näidata. Siiri Sisask aitab vaeseid Raplas oma heategusfondiga Saagu Valgus. Kaur Kender küsib, kas kultuuri peab rahastama alkoholiaktsiisiga – rahaallikaga, mis ju põhineb sellel, et inimesed kahjustavad oma tervist. Mida rohkem, seda paremini läheb kultuuril.

Kokkuvõttes: ma tahan tänada loomeliitude pleenumit, mis erinevalt okupatsioonivõimudest oligi meie rahva au, mõistus ja südametunnistus, teeviit ja tegudeni viija. Ning loodan, et me järgnevad loojatest põlvkonnad ei unusta kunagi, mida nende eelkäijad tegid  ja milleks nad ise kutsutud on.

Autor: 1321-aripaev

Hetkel kuum