Puhkepäev. Kaks tundi ängi ja ebamugavust

Kuna olen ka ise emotsionaalselt tundlik, siis mainin kohe ära, et ei kavatse “Kertut” enam kunagi uuesti vaadata, sest selle sisu oli minu jaoks liiga ängistav.

Et see film samas hea oli, näitab aga see, et ta haaras kaasa. See painas ja painas, pinevamatel kohtadel kergitas pulssi ja ei tekitanud soovi poole pealt saalist välja kõndida. Ikka lõpuni oli vaja vaadata.

Võigas avameelsus. Millega “Kertu” ennast jälgima pani? Eks räige avameelitsemisega inimsuhete teemadel, millelt ei saanud tähelepanu lahti, kuigi võis juba ette aimata, et edasine uudishimutsemine midagi toredat kaasa ei too. Tekkis samasugune tunne nagu ajalehest räigete mõrvade või ahistamislugude kirjeldusi lugedes – kõhus keerab, aga silmad loevad edasi, sest natuke põnev on ju ometi ka.

“Kertu” sisu oli selgelt juhtumipõhine. Oli üks lihtsameelne noor naine, kelle psüühika oli ülikontrolliva agressorist isa mõjust tingituna muserdatud ja oli üks üsna piiratud maailmavaatega joodikust jorss, kellele esimesed inimlikud ja empaatilised mõtted siginesid pähe koos värske vähidiagnoosiga. Üks oli ülikorralik ja inimpelglik, teine põhjakäinud ning liiderlik.

Nende kahe inimese koosveedetud ööst kasvas mitme­tahuline intriig, mis puudutas kõiki filmi tegelasi, alates asja­osalistest endist kuni skan­daa­li­himulise külarahvani välja.

Üllatuslik lõpp. Karakterid olid filmis tugevad ja veenvad. Villu (Mait Malmsten) ebakindel elumehenatuur oma vaheldumisi helgete ja paheliste hetkedega tõi silme ette ehtsa joodikust külamehe.

Leila Säälik Villu emana tegi ilusa rolli tõetruu külanaisena, kes püsis oma joodikust poja ja karmivõitu elu juures ometi kahe jalaga maa peal. Värvikaid kujusid oli teisigi. Hea ja halva skaalal ainsana läbinisti halvana jäi mõjuma Kertu isa (Peeter Tammearu). Tema rollile oleks võinud küll usutavuse huvides lisada mingisugusegi positiivse tahu, kuid eks see tegelane kokkuvõttes jälgina mõjuma pidigi, et loole täit süngust anda.

Kulminatsioon näis aga loo eelnevat tõsidust arvestades ebasiiras. Filmi käigus esitletud taustsüsteemi arvestades ei oleks õnnelikku lõppu tohtinud mitte ühegi nipiga mitte kusagilt terendada. Ometi oli see ilmselt hädavajalik, et see vaataja uuesti maha rahustaks – jõhkrust ja uskumatut egode­tallamist oli filmis olnud liiga palju.

 

“Kertu”

Hinnang: 5Režissöör: Ilmar RaagOsades: Ursula Ratasepp, Mait Malmsten, Peeter Tamme­aru, Külliki Saldre,Leila Säälik, Piret Laurimaa jtKinodes alates: 11.10