5. november 2013 kell 21:00

Vaba aja väärtustamisest kujuneb põlvkonna trend

Ameerika Ühendriikides hakati üle-eelmise sajandi lõpus residendiks nimetama  erialaõppes arsti, kes elas haiglahoones ja oli iga hetk kätte­saadav. Selline töökoormus eeldas täielikku pühendumist meditsiinile. Eneseohverdamist peeti arsti eriala loomulikuks osaks.

Aeg on edasi läinud ning üha rohkem väärtustatakse vaba aega ja eraelu. Eelmise sajandi lõpus sündinud põlvkonna jaoks on eraelu ja töö tasakaal eriti tähtis. See on kogu läänemaailma suundumus, mis tekitab põlvkondade vahel konflikte nii meditsiinis kui ka kogu tööturul.

Ülekoormus. USAs ei olnud enne 1989. aastat residentarstile töö tegemise ajalist piirangut. Tehti 36tunniseid valveid, harulduseks ei peetud 120tunniseid töönädalaid. 1984. aastal suri residentarsti hooletuse tagajärjel ühes New Yorgi haiglas 18aastane Libby Zion.

Tema juristist isa oli veendunud, et üks tütre surma põhjusi oli saatuslikul ööl haiglas töötanud residentarstide ebaadekvaatne töökoormus. Juhtum tekitas suurt ühiskondlikku vastukaja, mille tulemuseks oli residentarstide töökoormust piirava seaduse vastuvõtmine 1989. aastal.

Uuringud on näidanud, et 17–25 tundi järjest üleval olnud inimese kognitiivne võimekus võrdub 0,5–1promillises joobes oleva isiku omaga. Pärast intensiivset 24tunnist valvet teeb arst tööd justkui alkohoolses joobes. Eestis töötavad residentarstid keskmiselt 43,8 tundi nädalas, kirurgiliste erialade residendid 54,8 tundi.

On kaheldud, kas residendil on võimalik omandada vajalikke oskusi vaid 40 tunniga nädalas. Õnneks ei sõltu õppekvaliteet ainult töötatud tundide arvust. Pühendunud residentarstid on valmis töötama rohkem, kuid uus põlvkond on ka palgas nõudlikum. Põhjuseks ei ole rahaahnus, vaid tunnustamise vajadus – kui sa saad töö eest palka, siis sinu tööd väärtustatakse.

Eesti tervishoiusüsteem on praegu efektiivne tänu nendele arstidele, kes inimlikel kaalutlustel teevad pikki tööpäevi ja võtavad lisaks registreeritud patsientidele ka 5–10 patsienti vahele.

Üksainus elu. Kas tänapäeva noorte nõudmised ja töökultuur on head või halvad, võib pikalt vaielda. Ühes võib olla kindel – need veendumused ei ole ühe indiviidi tasemel, vaid on põlvkonna üldine hoiak ning see ei ole noortes “sisemise rikke” tagajärjena tekkinud, vaid nende maailmavaade arenes ikka oma vanemate elu jälgides. Uus põlvkond tuleb tööturule ja see on paratamatus. Riigi jaoks ei ole asendamatuid arste, arstil on aga üks asendamatu elu.

Hetkel kuum