Hobi. Kuninglik bridž

Eestis mängib bridžiklubides umbes 500 harrastajat. See kuninglik kaardimäng on üsna populaarne ka ärimaailma inimeste hulgas.

Paarid hoidku eemale! Eesti Turniiribridži Liidu presidendi ning riigikogu liikme Sven Sesteri hinnangul on bridž väga sotsiaalne mäng. “Laua taga saavad kokku töötu ja firmajuht, 15aastane noor ja 85aastane vanahärra, pensionär ja pankur. Jutt keerleb ikka ja jälle bridži ümber. Mängijatel on üldjuhul fenomenaalne mälu. Ei ole harvad olukorrad, kus hakatakse arutama 5 või 10 aastat tagust jaotust ning tuletatakse meelde, kas ärtu kuningat oli võimalik ässaga ära võtta või mitte,” rääkis ta.

Laua taga on kõik võrdsed ja loeb vaid loogilisus, mõtlemine ning kogemused. “Üks on bridžis ka selge – kui keegi on üldse süüdi halvas mängus konkreetse jaotuse mängimisel, siis see on kindlasti partner!” märkis Sester ja lisas, et nali naljaks, aga bridži ei soovitata abielupaaridele. “Seda just seetõttu, et elatakse mängu nii sisse, et see võib kanduda ka koduseinte vahele,” pani ta abielupaaridele südamele.

Rakvere linnapea Mihkel Juhkami avastas, nagu ka Sester, bridžimängu enda jaoks ülikoolipäevil. Tema sõnul pakub bridž inimestele suuresti lihtsalt mõnusat äraolemist ja vaheldust. “Enamiku jaoks on bridž selgelt lihtsalt sportlik ajaviide. Ilmselt on see sportlik pool ka põhjus, miks bridži­mängijate hulgas on küllalt palju neid, kes nooremas eas väga kõrgel tasemel mõne palju füüsilisema spordialaga tegelenud on,” arutles ta, lisades, et paljud neist on mängima hakanud juba sel ajal, sest mäng on olnud heaks vahelduseks pikkade võistlussõitude või treeninglaagrite aegu.

Ajaviide võikski vahest ehk olla bridži üks märksõnu, kuna tipptasemel mängijaid on vaid käputäis. Õigupoolest polevat Sesteri sõnul Eestis ühtegi professionaalset bridžimängijat.

Raha pole oluline. Bridži ei mängita raha peale, ent see ei tähenda, et tegu poleks kaudses mõttes äriga.

Kuna tegu on igati sotsiaalse mänguga, siis arutles Juhkami, et küllap ei jää siit puutumata ka äriline pool. Ta tõi näiteks, et nii tipptasemel mängijad kui ka lihtsalt harrastajad võtavad sageli ette pikki reise, et bridžiturniiridel osaleda. Ta leidis, et tõenäoliselt enamikus olulisemates kuurortides korraldatakse regulaarselt suuri bridžifestivale, tavaliselt kas vahetult enne või pärast tipphooaega. “Toob inimesi kokku ja aitab hotelli­tubasid täita,” märkis ta.

Samuti on maailmas väga populaarsed spetsiaalsed bridžireisid, kus korraldajad on ka treenerite ja võistluste korraldajate rollis. “Kuhugi sooja paika või ka lihtsalt kruiisilaevale oma kokku pandud grupiga. Pole üldse väike äri,” võttis ta kokku.

Hasart ja meelelahutus. Bridž pole olemuselt hasartmäng, mistõttu algajat tõenäoliselt võidujoovastus ei taba. Bridži puhul on nii, et võit soosib vaid tugevaid.

Juhkami märkis, et mõistagi võib igat spordiala vähem või rohkem hasartselt harrastada, ent erinevalt teistest kaardimängudest bridži hasartmänguks ei peeta. “Kas või selles mõttes, et kas mängida paar tundi või pool ööd,” lisas ta.

Sester meenutas ülikooliaegu, kus nii mõnigi loeng jäi kuulamata, sest bridž kaotas ajataju. “Avastasid ühel hetkel, et hommikusest loengusse mineku kellaajast oli saanud hiline öötund. See ei seganud meid kokkuvõttes ikkagi õppimast, ­eksamitel käimast ning isegi stipendiumi saamast,” lausus ta ning lisas, et tema ülikooliaegne bridžipartner lõpetas ülikooli koguni cum laude.

Piret Aava, kes on Eesti Turniiribridži Liidu juhatuse liige, meenutas, et kuigi bridži sai harrastatud juba keskkooli aegu, leidis ta tagasitee mängu juurde pärast teise lapse sündi. Toksides otsingumootorisse online bridge, avastas ta enda jaoks kaardimängu virtuaalse külje. “Internetis mängimisel on oma võlud, oled oma aja peremees. Samas ­õige mäng on ikka päris laua taga, reaalsete inimeste vastu,” lausus ta.

Teisalt tunnistas Aava, et bridži online-versiooni juurde viis ta asjaolu, et endisel töö­narkomaanil oli ühtäkki tundide viisi vaba aega käes. “Olin oma pisikese lapsega kodus, kes magas suure osa oma päevast,” selgitas ta.

Nüüd on ta enda sõnul aga taas tööga väga hõivatud, mistõttu on bridžimänguks jäänud üsna vähe aega. “Mõne korra kuus jõuan ikka kaardilaua taha,” ütles ta.

Õnn ei taga võitu. Mis puudutab otsest meele­lahutust, siis Sesteri hinnangul on kõrvaltvaatajaile bridž igav, kuna puudub vaatemängulisus. “Ta ei ole tavainimesele arusaadav ning erinevalt pallimängudest puudub mängus dünaamika. Kaua sa ikka vaatad nelja mängijat,” lausus ta. “Kui pokkeris inimesed veel saavad aru, et kaks ässa on parim kombinatsioon, ning telepildis on välja toodud võimaliku võiduvõimaluse protsendid, siis bridžis võid sa väga heade kaartidega saada väga halva tulemuse ning mänguvõhikust pealtvaataja ei saa sellest lihtsalt aru,” lisas Sester.

Sama märkis ka Aava, kes rõhutas, et avalikkusel kipub üldjuhul bridžist veidi vale arusaam olema. Parim kaardijooks ei pruugi alati edu tagada ning õnnega pole sel mängul suurt midagi pistmist.

Bridž või male?

Bridži on sageli võrreldud malega. Kuigi mõlemad on vaimu­spordi esirinnas, kipuvad bridžimängijad rõhutama, et bridžis on rohkem kombinatsioone kui males. Ajaloos on palju maletajaid, kes on lõpuks leidnud tee bridži juurde.Näiteks võib tuua Irina Levitina, kes jõudis pärast edukat maletaja­karjääri ratsude, odade ja vankrite juurest kuningliku kaardimänguni.Muuseas, ka Microsofti asutaja Bill Gates armastab kaardi­laua taga istuda ja bridži harrastada.

Tarkade inimeste mäng. “Kindlasti ei ole nii ilus öelda, aga on selge, et seda mängu ei mängi just mitte kõige rumalamad inimesed,” poetas Rakvere linna­pea ja kirglik bridžiharrastaja Mihkel Juhkami.Elementaarsed on võimed matemaatikas ja loogikas, sest nendeta on bridži­mäng võimatu.“Eks sellest tulene ka mänguseltskonna kvaliteet. Aga eks igal alal, nii spordis kui ka muusikas, peab olema midagi looduse poolt antud. Kui ikka viisi ei pea, on selle laulmisega, nagu on,” rääkis ta.Reeglina on bridžimängijad ka head maletajad.

 

Bridž Eestis

Bridži ajalugu Eestis ulatub 1920.–1930. aastatesse, kui ajakirjanduses hakkasid ilmuma esimesed bridži­nurgad, tõlgiti esimesed eestikeelsed bridžiõpikud.Nõukogude ajal oli igal asutusel oma bridžimeeskond, käis väga elav bridži­elu.Legend räägib, et kui ­Boriss Spasski kaotas 1972. aastal MM-matši Robert Fisherile, leiti, et bridž kui malemängu treeningu osa oligi kaotuse põhjuseks. Selle tagajärjel keelati bridž koos mitme teise “lääneliku” spordialaga 1973. aastal ära.Aga see ei tähendanud muidugi, et enam ei mängitud, lihtsalt bridž kolis “põranda alla”. Baltimaades suhtuti sellesse kõige leebemalt, mistõttu enamik NLi meistri­võistlusi toimusid Eestis ja Lätis.Bridžiklubisid käib praegu regulaarselt koos mitu üle Eesti – Tallinnas kaks, lisaks Tartus, Pärnus, Rakveres, ­Kuressaares, Keilas, Valgas, Tamsalus, Jõgeval ja Põltsamaal.Üle-eestilised turniirid toimuvad korrapäraselt, neist tähtsamatena võiks nimetada 11 osavõistlusest koosnevat GP-sarja, võistkondlikke kolmeringilisi meistrivõistlusi, paaride-, segapaaride- ja individuaalseid meistrivõistlusi.Mängijaid on Eesti klubides ca 500 inimest.