Ettevõtlust soosiva ametniku palka maksan hea meelega

Kodanikud peaksid rahulikult suhtuma sellesse, et uuel aastal tõuseb kõrgemate riigiteenijate ametipalk järsult. Selles ei ole midagi erakordset. Kui arvestada asjaolu, et kriisiaastatel valitsusliikmete ja riigiteenijate palgad külmutati ning see on olnud muutumatu juba mitu aastat, ei ole selles otsuses midagi taunitavat. Sisuliselt on kriisiaegne lubadus täidetud ning olukorra paranemisel tuleb teemaga edasi minna.

Täpselt sama toimub ka erasektoris, kus kriisi ajal palgatasemed kas külmutati või alandati, ning nüüd, kui majandus on uuesti kasvamas ja ettevõtete tulud suurenenud, on ka töötajate palku hakatud tõstma.

Riigi ebaefektiivsus maksumaksja kraesse. Iseküsimus on see, kas ühiskonna ootustele vastavad koefitsiendid, metoodika või kriteeriumid, mis ametnike palkasid laiemalt võttes reguleerivad. Kui erasektoris maksab ettevõtte ebaefektiivsuse kinni tarbija (tavaliselt ei kesta see väga kaua, sest konkurents teeb oma töö), siis riigiteenistujate ebaefektiivsuse maksab kinni maksumaksja.

Seetõttu ei pea ma päris õigeks, et näiteks kõrgemate riigiteenijate palkade reguleerimine seotakse ainult tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumisega. See viib meid lõpuks olukorrani, kus riigieelarves puuduvad seadusega kehtestatud tõusu katteallikad ning riigil tuleb järjekordselt valida kahe halva variandi vahel – kas tõsta makse, mis muutuvad erasektorile koormavaks, või muuta seadust, mis riivab riigiteenijate põhjendatud ootusi.

Ka keskmise palga väärtus kui baasmõõdik võib pikemas perspektiivis olla problemaatiline, sest see ei kajasta päris täpselt tegelikke inimeste sissetulekuid. Pigem tuleks kaaluda tulevikus riigiteenistujate palkade arvutamise alusena mediaanpalka, mis on tunduvalt realistlikum näitaja, tundub õiglasem ega tekita ka ühiskonnas suuri pingeid. Selles küsimuses võiks valitsus üldiselt võttes pisut arvutada küll, et mis juhtub ametnike palkadega, kui näiteks keskmine palk oleks kolme aasta pärast kaks korda kõrgem. Kas eelarve peab sellisele koormusele vastu, arvestades praegust majanduskasvu trendi?

Erinevus era- ja riigisektori vahel. Siin eksisteeribki oluline erinevus erasektori ja riigisektori vahel. Erasektoris ei saa ükski ettevõte ega tööandja garanteerida sissetuleku (palga) kasvu koefitsiente, siduda töölepinguga muid palgakasvu tingimusi. Erasektori palkasid reguleerivad ettevõtte majandustulemused, turg ja konkurents. Kui nendes tingimustes ei ole makstav palk töötajale piisav, siis tema järgmine samm on hakata ise ettevõtjaks ja proovida teenida omale ettevõtlustulu.

Riigisektoris reguleerivad palka seadused. Olen täiesti päri, et seadused peavad reguleerima ja garanteerima nende riigiteenistujate palkasid, kes hoolitsevad meie ühiskonna hariduse, tervise, õiguskaitse ja turvalisuse eest, mida me kõik tarbime ja vajame. Ettevõtjana näen probleeme pigem võimalike nõunike ja parteibroilerite arvu kasvus kusagil riikliku sektori struktuurides, sealhulgas ka omavalitsustes.

Siin sooviks küll, et meie valitsusasutused vaataksid täpsemalt ja sagedamini üle oma struktuure ning ning leiaksid kohti, kus ebaefektiivsus ja raiskamine vaatavad sulaselgelt vastu. Ministeeriumid võiksid oma palgatõusu katte leida esmalt ebavajalike töökohtade kaotamise arvel ning siis lisaks mõne null-koma-protsendi riigieelarvest juurde küsida, kui seda tõesti toetab SKP kasv.

Valitsejate palka siunatakse alati. Õigupoolest ei meenugi siinkohal aega, millal rahvas poleks siunanud oma valitsejaid nende sissetulekute eest, mida nad tegelikult kehtivaid seadusi järgides saavad. Tundub, et rahulolematus erinevates ühiskonnakihtides on lõputu protsess ning kinnitab järjekordselt loodusseadust, et võrdsust ja vendlust tegelikult siin maamunal ei eksisteeri. Mõelgem aga positiivselt ja keskendugem parem oma unistuste täitmisele.