Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigivõlakirju võib luua ilma riigivõlga suurendamata
Viimasel ajal jäänud mulje, et Eesti riik on üks imeline üksus, mis on suutnud hoiduda võlgadest, ja kohe, kui loome riigivõlakirjad, hakkame suurtes kogustes raha laenama ja seda Lõuna-Euroopa riikide eeskujul tuulde loopima.
Tegelikult on ka Eesti riigil arvestatav võlg, mis küll ei ole läinud otseselt riigi arengu toetamiseks (eelkõige sissemaksed euro päästemehhanismidesse) ning ulatub rahandusministeeriumi prognooside kohaselt 2014. aasta lõpuks 1476 euroni ühe elaniku kohta.
Miks on riigivõlakiri hea. Omaette küsimus on, kas praegusel kujul riigivõla finantseerimine on kõrgeima võimukandja seisukohast ratsionaalne, sest raha on laenatud välismaistelt institutsioonidelt.
See tähendab, et kogu intressikulu (keskmine intressimäär 1,15%) kui võimalik tulu tema rahva jaoks on kadunud, samas kui riigivõlakirjad annaksid võimaluse antud kulu/tulu säilitada riigi sees ja seeläbi aidata kaasa nii inimeste jõukuse kasvamisele kui ka säästmise/investeerimise populariseerimisele.
Eesti Panga andmetel olid kodumajapidamiste nõudmiseni ja tähtajalised hoiused selle aasta septembri lõpu seisuga kokku 4,9 miljardit eurot, millele lisandus mittefinantsettevõtete 5,7 miljardit eurot.
Seda arvesse võttes ei oleks Eesti riigil mingit probleemi refinantseerida prognoositavaid laenukohustusi (2014. aasta lõpu oodatav maht 1,9 miljardit eurot) siseriiklikult, et pakkuda konservatiivsetele säästjatele ning investoritele tulusamat (suuremate pankade aastase hoiuse intressimäär suurusjärgus 0,45%, 25.11.2013) ja patriootlikumat raha hoiustamise võimalust.
Samuti tagaks see tulevikus Eesti riigile ka suurema finantsstabiilsuse kriisiaegadel, sest kriisisituatsioonis on võlakirjaturgudele sisenemine mitu korda kulukam.
Positiivsed eeskujud on olemas. Edukaid näiteid ei tule kaugelt otsida. Naaberriigid Läti ja Leedu on aastaid kasutanud rahapoliitika suunamiseks riigivõlakirju. Alati küll mitte kõige õnnestunumalt, aga kindlasti selge ettekujutuse ning vaatega tulevikku, et hoida riigi võimet investeeringuid finantseerida ning suurendada elanike investeerimisalast teadlikkust.