Mait Kraun • 13. juuni 2015 kell 10:15

Mida õpetab ajalugu investorile?

Wall Streetil müüdavad väiksed metallist pullid, mis sümboliseerivad tõusvat turgu.  Foto: Wall Streetil müüdavad väiksed metallist pullid

Kõik valivad omale ajalookäsitluse, mis kattub nende endi uskumustega. Me teeme seda majanduse puhul, aktsiaturu puhul, poliitika puhul, kirjutab The Motley Fooli kolumnist Morgan Housel.

Uskumustest lähtumine võib teha ajaloost sinu vaenlase. Kui inimene püüab objektiivselt ajalugu uurida ja sellest midagi uut leida, muutub see tegevus varsti praegu eksisteerivate uskumuste kinnitamiseks. Need on nagu steroidid, mis inimese enesekindlust ülepaisutavad ja see paneb sind teed käima, mille tagajärg on kahetsust tekitavad otsused. 

Oma raamatus "Miks me ei õpi ajaloost?", kirjutas B.H Lidell Hart: "Ajalugu ei saa tõlgendada kujutlusvõime ja intuitsiooniga. Ainuüksi asitõendite maht on niivõrd suur, et valiku tegemine on vältimatu. Kus on aga valik, seal on ka kunst.

Need, kes loevad ajalugu, kipuvad otsima neid asju, mis kinnitavad nende isiklikke arvamusi. Lugemise eesmärk on jaatada või eitada. Ebamugava tõe juures hakkavad nad tõrkuma, sest kõik tahavad olla inglite poolel. Nii nagu me alustame sõdu, et sõdu lõpetada."

Mida see tähendab investorite jaoks?

Seda on pidevalt näha ka investeerimises. Investeerimisinfot on tohutult ja see kasvab iga päevaga. Igaüks saab välja mõelda narratiivi ja seejärel tõestada seda suure hulga ajalooliste andmete ja näidetega.

Arvate, et aktsiad on kallid? Ajalugu nõustub. Arvate, et aktsiad on odavad? Ajalugu samuti nõustub. Arvate, et maksude vähendamine kiirendab majanduskasvu? Ajalugu nõustub. Kui arvate vastupidist, siis jällegi, ajalugu nõustub. Ajalugu näitab, et nii intressimäärade tõus kui ka langus võivad aktsiaturule hästi või halvasti mõjuda. See tõestab, et osta ja hoia investeerimisstrateegia on kõige parem ja samal ajal ka kõige halvem strateegia. Ükski idee pole tänapäeval nii absurdne, et arvutustabel ei võiks seda kinnitada.

Palju ajaloolisi sündmusi, mida investorid püüavad uurida – majanduslangused, karuturud, hüperinflatsioonid – on piisavalt harvad, et meil ei ole väga palju juhtumeid, mille alusel järeldusi teha.

Kui inimene tahab süvitsi teada majanduslangustest, siis ideaalselt oleks vaja uurimiseks sadu näiteid. Viimase 150 aasta jooksul on aga olnud vaid 33 majanduslangust. Andmed paljude kohta on vägagi kaheldavad. Hinnangud, kui palju majandus 1920. aasta languse ajal kukkus, ulatuvad 2,4 protsendist 6,9 protsendini. Üks protsent on keskpärane majanduslangus ja teine on lähedal depressioonile.

Viimase 50 aasta jooksul kogutud andmed on tunduvalt täpsemad. Selle aja jooksul on olnud USAs aga vaid seitse majanduslangust. Seega, kuidas me saame keskmise majanduslanguse ajaloolist statistikat üldse tõsiselt võtta? Kui kaua kestab keskmine majanduslangus? Kui tihti neid juhtub? Kui kõrgeks tõuseb töötusemäär? Me räägime millestki, mis on juhtunud viimase poole sajandi jooksul vaid seitse korda.

Mida saab ajalugu meile anda?

Ajalugu annab meile tegelikult palju juurde. Sellest järelduste tegemist ei saa lihtsalt liiga kaugele viia.

Inimesed saavad ajaloost siis valesti aru, kui nad vaatavad ajaloos aset leidnud konkreetseid sündmusi ja eeldavad, et need sündmused korduvad tulevikus. Lihtne on alahinnata seda, kui paljud sündmused võisid olla toimunud juhuslikult. Investoritel, kellel on kõigutamatu usk turgude pöördumisest ajalooliste keskmiste poole, on tihti halvad tootlused. Kasulikuks muutub ajalugu aga siis, kui mõista, et ajalooliste andmete kasutamine on subjektiivne. "Ma olen kirjutanud liiga palju ajalugu, et sellesse uskuda," ütles ajaloolane Henry Adams.

Ajaloost võib saada aga hea õppetund ja reastasime viis nendest:

1. Tavaliselt juhtub midagi, mis ei luba headel või halbadel uudistel kesta igavesti. Majanduslangused lõppevad, sest ülemäärane kaob. Buumid lõppevad, sest kõik on juba hinda arvestatud. Enamus inimesi ärkab igal hommikul üles, et muuta maailma paremaks. Aga psühhopaadid, rumalad, aferistid ja šarlatanid on piisavalt sihikindlad, et aeg-ajalt asju pea peale pöörata.

2. Jätkusuutmatud asjad kestavad kauem kui sa arvad. Iga sõda pidi läbi saama järgmine kuu, iga mull pidi lõhkema kõigil päevadel ja iga Föderaalreservi rahatrükk pidi tekitama kohe-kohe kahekohalise inflatsiooni. Reaalsuses võivad jätkusuutmatud asjad kesta veel aastaid või kümnendeid.

3. Normaalsed asjad muutuvad kiiremini kui oodatakse. "Ajalugu ei rooma," kirjutab Nassim Taleb. "See hüppab." Sündmused toimuvad hüpetena ning aeglast ja stabiilset protsessi praktiliselt ei toimu.

4. Irratsionaalsus levib kõige halvematel aegadel. Enamus inimestest suudab oma pea selgena hoida, kui olukord on rahulik. Kui olukord muutub põnevaks – pulliturg, karuturg, sõda, majanduslangused, paanikad – siis emotsioonid võtavad üle. Tähtis on aru saada, et otsused, mida teed pöörastel aegadel, on pikas perspektiivis kõige tähtsamad.

5. Mitte miski ei ole tugevam kui enda huvid. Kui paljusid inimesi juhtiv inimene saab kasu vaid enda huvide järgimisest, siis parimal juhul muutub tegevus ebaefektiivseks. Palju tihemini toimub aga katastroof. Kõik võivad teada, mis on õige käitumine või tegevus. Aga kui eesotsas on inimene, kes saab toimetada teistmoodi, siis õiget käitumist ignoreeritakse. See iseloomustab suurt osa organisatsioonidest.

Hetkel kuum