Ökonomist: Saksamaal pole õigust Kreekale moraali lugeda

Piketty andis Saksa ajalehele Die Zeit pika ning verbaalselt üsna sõjaka intervjuu, milles väidab, et Saksamaa ignoreerib ajalugu.

Piketty lausus, et kuigi Saksamaa ei maksnud pärast Esimest ega Teist maailmasõda suuri võlgu, on ta seda ometi nõudnud teistelt. Pärast seda, kui Saksamaa sai Teises maailmasõjas lüüa, oli Saksamaa riigivõlg kaks korda suurem kui riigi sisemajanduse kogutoodang. Pärast Teises maailmasõjas tehtud hävitustööd pidi Saksamaa maksma ülejäänud maailmale miljardeid dollareid. Siia juurde tuleks arvestada ka Esimese maailmasõja reparatsioonid.

Samas märkis Piketty, kes on raamatu „Kapital 21. sajandil“ autor, et suur osa Saksamaa võlast on andeks antud.

„Kui ma kuulen sakslasi ütlemas, et nad tõesti usuvad, et võlad peab tagasi maksma, siis ma mõtlen, et mis nali see on!“ lausus ta. „Saksamaa on parim näide riigist, mis läbi kogu ajaloo pole kunagi ära maksnud oma välisvõlga,“ ütles ta. Samas on ta nõudnud teistelt riikidelt, et nood võlgu maksaksid. Piketty toob selle näiteks 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõda, mil Saksamaa nõudis Prantsusmaalt hiigelsuuri reparatsioone, ja ka sai need. „Prantsusmaa kannatas selle võla all kümnendeid. Riigivõlgade ajalugu on täis irooniat,“ rääkis Piketty.

Kreeka on reparatsioonide temaatika ka tõstatanud, viimati selle aasta aprillis, mil Kreeka valitsus nõudis Saksamaalt, et too maksaks natsikuritegude eest 278,8 miljardit dollarit reparatsioone.

Kui Die Zeiti reporter Georg Blume selgitas Pikettyle, et Saksamaalt nõutavaid reparatsioone leevendati pärast Teist maailmasõda, kuna suur võlg Esimesest maailmasõjast aitas Hitleril võimule tõusta, polnud ökonomist sellega nõus. Ta väitis hoopis, et tegu oli kaalutletud ning poliitilis-majandusliku otsusega, sest tulevased põlvkonnad pole kohustatud maksma nende esivanemate võlgasid.

„Kreeklased on, kahtlemata, teinud suuri vigu. Kuni 2009. aastani võltsis Kreeka valitsus oma arveraamatuid. Sellest hoolimata aga ei kanna Kreeka noorem generatsioon suuremat vastutust oma eelkäijate vigade eest kui seda tegi noorte sakslaste generatsioon 50ndatel ja 60ndatel. Me peame tulevikku vaatama,“ selgitas ta.