Afganistani veterani kuulsusetu lõpp

Artikkel

- Uudised
- Katariina Krjutškova
- 17. juuli 2015 kell 5:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Afganistani veterani kuulsusetu lõpp
Kaitseväelase Rivo Ekbaumi haud Karksi-Nuia kalmistul.Foto: Andras Kralla
Sinilille märgiga austatud ja kõrgelt hinnatud sõjaveteranide elu võib muuta põrguks haigus, mida põdes kahel korral Afganistanis missioonil käinud Rivo Ekbaum.
On maikuu viimane reede Paldiskis. Rivo Ekbaum postitab kell 16.18 Facebooki seinale: „Andke andeks, olete kõik lahedad :)“ Osa taipab, et see võib olla järjekordne enesetapu-eelne hüüe, aga kas viimane? Mõned laigivad postitust ning üks sõber küsib koguni: „Kas ka mina (olen lahe)?“
Vastust enam ei tule. Tund hiljem on Ekbaum poole kilomeetri kaugusel Paldiski jaamast ning hüppab Tallinnast saabuva elektrirongi alla.
Politsei avaldab, et kohapeal hukkus tundmatu mees. Täiendavat infot nad ei jaga, sest „selliste juhtumite puhul seda ei tehta“. Paldiskis läheb liikvele kuulujutt, et tegu on Ameerika sõduriga.
Kuskil pole avaldatud, et enesetapu sooritas kahel korral Afganistanis sõjalisel missioonil käinud 31-aastane tegevväelane Rivo Ekbaum, keda vaevas traumajärgne stressihäire. See on hilinenud reaktsioon äärmuslikult traumeerivale elusündmusele. Kui seda ravida ei suudeta, võib see laostada inimese elu ning lõppeda suitsiidiga.
Posttraumaatiline stresshäire
Tekib hilinenud vastukajana läbielatud erakordselt ohtlikule ja hirmutavale olukorrale. Seda võivad põhjustada näiteks sõjasündmused, üleelamised vangilaagris, laevahukk, vägivald, kodumaja põlemine, autoõnnetus jms. Iseloomulik on juhtunu korduv läbielamine pealetükkivates kujutlustes ja unenägudes.
Selline häire võib avalduda peale painavate unenägude, uinumis- ja unehäirete ka kurvameelsuses, isegi enesetapumõtted ei ole välistatud. Aeg traumeeriva sündmuse ning traumajärgse stressi väljakujunemise vahel kõigub mõnest nädalast poole aastani.
Mõnel kestab häire aastaid ning selle tagajärjel võivad põhjalikult muutuda tema isiksuseomadused. Inimene tõmbub endasse, ta närvid on pidevalt katkemiseni pingul, justkui varitseks lakkamatu hädaoht. Ka toob kibestumine kaasa vaenuliku ja umbuskliku suhtumise ümbritsevasse.
Sõbrad kohkuvad
Ekbaumi aastaid kestnud võitlus hirmuäratava haigusega võis alata juba pärast esimest, 2007. aasta missiooni. Kui Ekbaum vaatab sõpradega mängufilmi „Klass“, hakkab ta rusikatega vehkima, sest tahab linateoses vägivallatsenud Andrest kehastanud Lauri Pedajale peksa anda.
„Kuidas ta võib nii teha?“ küsib maruvihane Ekbaum sõpradelt. Viimased kohkuvad, sest neil on raske mõista, kuidas ta filmil ja päriselul vahet ei tee.
Üldiselt on Ekbaum lõbus, huumorimeelega tüüp, kes vahel ehk ärritub teistest kiiremini. Samas läheb äkilisus kokku turske, kiilaka ja tätoveeritud väljanägemisega. Selle alt on raske aimata, et tegu on õrna hingega noormehega.
Missioonilt puhkusele tulnud, hea sissetulekuga ja elus karastunud Ekbaum leiab kodukandist Karksi-Nuiast elukaaslase ja nad kolivad Tallinnasse.
Ühel päeval tuleb noormees koju teatega, et läheb uuesti Afganistani missioonile. Talle olevat ette pandud valge paber – kui ei lähe, pole kaitseväkke enam asja. Ekbaum teab juba niigi senise pooleaastase Afganistani kogemuse tõttu, mida oodata – ta on lähedalt näinud, kuidas sõber kaotab IED ehk isevalmistatud lõhkekeha peale astudes jala. Sellest hoolimata mõistab Ekbaum, et palgasõdur taganeda ei saa.
Eesti kaitseväelased Afganistanis missioonil.Foto: Raigo Pajula
Briti ajakirjanik: eestlaste innukus on enesetapjalik
2009. aasta missioon on üks raskemaid. Maikuus, peaaegu kohe pärast missiooni algust, ründavad valitsusevastased mässulised Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnas jalgsi patrullivaid Estcoy-8 jalaväelasi ning üks Eesti sõdur saab tulevahetuses haavata. Õnneks mitte surmavalt.
Kahekuuse vahega toimub kõige tulisemas piirkonnas Lõuna-Afganistanis, Helmandi provintsis veel kaks plahvatust, mis röövib kolme Eesti sõduri elu.
Juunis langeb Pimoni patrullbaasi lähedal jalaväekompanii Estcoy-8 veebel Allain Tikko, kes saab varitsusel vastase granaadiheitjast tabamuse. Vigastada saab veel kolm kaitseväelast.
Augustis puhastab Eesti pioneeride allüksus teed lõhkekehadest. IED plahvatuses hukkuvad veebel Eerik Salmus ja seersant Raivis Kang.
Sõdurite seas on pinged, sest korduvalt seab keegi oskamatu terve kompanii ohtu. Sellel missioonil on justkui kogu aeg mingi jama. Briti ajakirjanik Toby Harnden kirjutab oma sõjamälestustest pajatavas raamatus, et Eesti meeste innukus sel missioonil on enesetapjalik. See omakorda tõstatab küsimuse nende ettevalmistamise tasemest.
Ekbaum on sellel missioonil laskuri ülesandeis. Ta istub soomuk Pasi tornis raskekuulipilduja Browningu taga, kuhu tuul kannab plahvatuse tagajärjel kõrbenud inimliha haisu. Pärast korjab ta kokku hukkunud relvavennast järele jäänud tükid ning viskab soomukisse. See kogemus ei taha ununeda. Jõle põlenud liha hais jääb kummitama Eestiski.
Afganistanis lahingutegevuses hukkunud Allain Tikko ärasaatmine.Foto: Marianne Loorents/Õhtuleht/Scanpix
Nägemused ja joomatuurid
Naastes on Ekbaum teine inimene. Lõbusus on asendunud kartlikkusega, et mitte öelda paranoiaga. Tema silmad vilavad ning pilgus on mingisugune kahtlane helk. Hommikuti ei suuda ta tööle minnes vormi selga ajada, mistõttu ta ei astugi koduuksest välja. Alguses loodetakse, et see möödub, sest missioonilt tulles võtab tavaeluga kohanemine aega. Mõnel puhul isegi pikki kuid.
Aga Ekbaumi tuju vajub üha enam. Öösiti ei saa ta und ning näeb nägemusi. Kui mees elukaaslasega vaikuses lõunat sööb, küsib ta järsku pahaselt: “Miks sa mulle praegu nii ütlesid!?”
Ekbaum püüab painavad sõjamälestused pudelisse uputada, mistõttu on ta suurema osa ajast alkoholijoobes. Ent tema meeleoluhäired üha sagenevad. Ta viibib korduvalt psühhiaatriahaiglas, kus talle määratakse üha uusi rahusteid. Ekbaum usub, et saab terveks, kui leiab selle õige tableti, mis ta peast mustad mõtted ära võtab. Paraku jääb ta lühikese ajaga ravimisõltlaseks.
Teisalt ei suuda Ekbaum pikalt haiglaravil viibida. Vähemalt korra õnnestub tal psühhiaatriahaiglast põgeneda, mistõttu ei taheta teda sinna tagasi võtta.
Eesti kaitseväelased Afganistani missioonil.Foto: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix
Korduvad enesetapukatsed
Ilmselgelt pole ta enam teenistusvõimeline ning kaitseväe arstlik komisjon määrab talle 2010. aastal töövõimetuspensioni. Diagnoos on posttraumaatiline stressihäire.
Paralleelselt sooritab Ekbaum enesetapukatseid. Päästmisest väsinud elukaaslane teatab 2011. aastal, et soovib lahku minna. Siis läheb päris hulluks.
Ekbaum lukustab end korterisse ja riietub mundrisse. Võtab sisse kuhjaga arsti väljakirjutatud antidepressante ning rahusteid, joob kõvasti viina peale ning läheb voodisse selili ootama, käed rinnal risti.
Hüvastijätusõnumeid saanud sõbrad aimavad, et midagi on valesti. Nad löövad Ekbaumi korteriukse maha, kutsuvad kiirabi ning talle tehakse kohapeal maoloputus, teda hoitakse kunstlikus unes kuni keha kemikaalidega tegeleb.
Teistel kordadel tulistab Ekbaum randmesse või läheb öövaikuses lõigutud veenidega vanni. Ent iga kord, kui haiglas ärkab, on ta justkui vihane ja pettunud. Tema silmis on siiras soov surra.
Sõbrad küsivad sageli, mis seal Afganistanis nii hullu juhtus. Ekbaum vastab, et kõik on korras ja nagunii ei saa ta kõigest rääkida. Talle pole kohane nõrkust tunnistada ning samuti peab ta kinni tööeetikast kui pühakirjast – vormis olles ei võta ta tüdruksõbra käestki kinni.
Teisalt märkavad sõbrad Ekbaumi pettumust kaitseväes. „Midagi pidi seal ju juhtuma, millest ei saa rääkida,“ väidab üks neist. Ka Ekbaumi toonane tüdruksõber teab, et talle ei räägita vähemalt pooli asju – mis sellel missioonil päriselt toimus ja mitu inimest ta tappis.
Eestis haigusest ei räägita
Vahepeal kannab Ekbaum uhkusega rinnas vigastatu märki ja on saatusega justkui leppinud, sest see annab omamoodi kuuluvustunde.
2012. aastal läbib Ekbaum teiste haavatud NATO sõjaveteranidega Saksamaal Frankfurdi piirkonnas rattamatka. Sündmust kajastanud Postimehe ajakirjanik märgib, et Ekbaumi vigastus ei paistagi välja. Sõjaveteran nendib, et ta polegi pihta saanud, vaid põeb posttraumaatilist stressihäiret. Ekbaumi sõnul ei taheta Eestis sellest haigusest sageli rääkidagi.
„Stress lõi välja 2009. aastal, kui olin missioonilt naasnud ja paar kuud Eestis olnud. Tundsin, et kõik ei ole normaalne – ma ei ole endine inimene. Nägin nägemusi, öösiti ei saanud magada. Kohapeal sõjas seda kõike polnud,“ ütleb ta. Artiklis mainitakse, et nüüd on ta ravi saanud ja tunneb, et elu mõte tuleb tagasi.
2013. aastaks on asjad paranenud niivõrd, et arstlik komisjon määrab Ekbaumi tegevteenistuse kõlbulikuks. Ta ise aga heidab seejuures nalja, et temasugune hull terveks tunnistati.
Toonane tüdruksõber teab, et Ekbaumi vererõhk pole korras ning ta jätkab rohtude manustamist. Teenistuskõlbulikuks saab ta tüdruksõbra hinnangul pigem tänu kaitseväe ringkäendusele, sest tema tervisenäitajad kirjutatakse paberil normikohaseks.
Eestis on statistika lünklik
Teisalt ei pruugi kaitsevägi Ekbaumi tervise kohta täit ülevaadet omada. Samuti on Eestis teadlikkus traumajärgsest stressihäirest äärmiselt madal, mistõttu on see haigus aladiagnoositud. Kaitseväe andmetel kannatab selle käes vaid 0,3 protsenti kaitseväelastest. USA uuringu põhjal põeb traumajärgset stressihäiret umbes 10-15 protsenti sõjas käinud meestest. Sellele tuginedes ja missioonil käinud Eesti kaitseväelaste arvu arvestades, võib see puudutada enam kui 400 endist ja praegust sõdurit ja nende lähedasi.
Eesti tagasihoidliku statistika võib tingida asjaolu, et 1800 tsiviilellu naasnud sõjaveterani kohta puudub statistika sootuks. Pole vähimatki aimu, paljud neist põevad posttraumaatilist stressihäiret või mis põhjustel surevad.
Haigus ilmutab end jälle
Tagasi teenistuses, asub Ekbaum töötama 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis. Ta on jälle rivis, kannab teenistusrelva ning peab erinevaid ameteid: sanitaartehnikust autojuht-sidemeheni.
Kõik näib sujuvat selle aasta alguseni, ent traumajärgsel stressihäirel on omadus välja lüüa aastaid hiljem keeruliste sündmuste kuhjudes. Veebruaris sureb Ekbaumi isa. See toob vanad sõjamälestused taas esile ja noormees püüab neid jälle alkoholiga leevendada. Samaaegselt ei loobu ta ka rohtude tarvitamisest. Kõigele paneb punkti lahkuminek uuest tüdruksõbrast.
Mais viibib Ekbaum peaaegu terve kuu Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku osakonnas, kus tema peal katsetatakse taas erinevaid ravimeid. Ema käib haiglas ülepäeviti. Poeg räägib, et mõni päev on tal hea olla, aga siis tulevad ärevushood tagasi.
Teisipäeval külastab Ekbaumi üks sõber ning nad vestlevad elust ja naistest. Ekbaum paistab lootusrikas. Ta ütleb, et küll tulevad uued pruudid ning juba järgmisel päeval kirjutatakse ta haiglast välja. Nad lepivad kokku, et lähevad laupäeval motokrossile. Temaga kontaktis olnud kaitseväe tugiisikule ütleb Ekbaum, et tuleb esmaspäeval tööle. Samuti lubab ta minna enda õe lõpuaktusele.
Haiglast välja saades on ta veidi aega kodus, kuid sõidab siis neljapäeva õhtupoolikul linna. Tema olekust ei saa kuidagi välja lugeda, et ta kavandab suitsiidi.
Ekbaumi ema sõnul käis poeg enesetapupäeva hommikul kaitseväes komisjoni ees ning sai sealt ebameeldiva sõnumi. Kaitsevägi lükkab selle ümber. Nende väitel oleks Ekbaum pidanud korralisse tervisekontrolli minema alles tuleval aastal. Ehkki kaitsevägi oli teadlik tema psühhiaatriahaiglas viibimisest, ei peeta vajalikuks erakorralist tervisekontrolli teha.
Rivo Ekbaumi haud Karksi-Nuia kalmistul.Foto: Andras Kralla
Kaitsevägi vastutust ei võta
Kaitseväe esindajad väidavad, et nende teada põhjustas Ekbaumi enesetapu lahkuminek tüdruksõbrast ning eraeluliste põhjuste ees pole nad vastutavad. Nende andmetel on viimase viie aasta jooksul enesetapu sooritanud neli missioonil käinud tegevväelast, ent mitte ühegi puhul pole leitud seost nende teenistusega.
Ekbaumi lähedased väidavad, et kindlasti ei tapnud ta ennast tüdruksõbra tõttu, põhjuseks oli hoopis aastaid kestnud haigus.
Paljude jaoks jääb Ekbaumi otsus arusaamatuks. Mitmed küsivad Facebookis enesetapu-eelse postituse all, miks ta seda tegi.
Ekbaumi töökaaslane vastab neile: „Te kõik teate, miks."
On vihaseid ja solvunuid. „Nõme oli sinu otsus. Tegid sellega haiget mulle… mitte ainult mulle, vaid kõigile, kes su sõbrad olid. Kui kunagi kohtume, siis teispoolsuses tervituse asemel annan sulle vastu nina!“ kommenteerib postitust paar päeva hiljem üks teine sõber.
Kapral Ekbaum maeti 6. juunil sõjaväeliste austusavaldustega Karksi-Nuia kalmistule.
Afganistani sõjaveteran Rivo Ekbaum.Foto: erakogu
Sõda vallandas suitsiidipuhangu
USAs sattus posttraumaatiline stress avalikkuse tähelepanu alla, kui sealsed sõjaveteranid hakkasid massiliselt enesetappe sooritama.
USA armee meditsiinikeskuses Washingtonis märgitakse, et nende sõduritele mõeldud psühholoogilise abi programmidest on ilmnenud, et umbes 10–15 protsendil on olnud posttraumaatiline stressihäire. See on tulnud välja, kui kaitseväelastega on missiooni järel tööd tehtud ja nad on ennast avanud.
Kui tugineda USA uuringule ja arvestada missioonil käinud Eesti kaitseväelaste arvu, võib see puudutada enam kui 400 endist ja praegust palgasõdurit ja nende lähedasi.
Kaitseväe tugikeskuse juhi, kaptenmajori Toomas Kasemaa sõnul pole aga Eestis psühholoogilised haigused sõdurite seas eriliseks mureks. Võrreldes USA-ga on Eestis vaimseid haiguseid missioonil käinud kaitseväelaste peal tuvastatud oluliselt vähem – hetkel kannatab selle all kõigest 0,3 protsenti kaitseväelastest.
„Neid on suhteliselt vähe, kes jõuavad vaimse haiguse staadiumisse, aga abivajamine ehk küsimine oma probleemide lahendamiseks, see on rohkem levinud nähtus,“ ütleb Kasemaa.
Tema sõnul on kaitseväe tugikeskuses hetkel 40 aktiivset abisaajat, kellest vaid käputäis vajab leevendust psüühilisele haigusele.
Tartu Ülikoolis kriisipsühholoogia ja kommunikatsiooni teadur Kadri Ugur sõnab, et posttraumaatilist stressi avastatakse harva, sest teadlikkus sellest on väike. Sama meelt on ka kaitseväe juht Riho Terras. „Eestlasele pole omane öelda, et mul on midagi viga, seetõttu on ka statistika väiksem,“ sõnas ta.
USA-s on avaldatud mitmeid dokumentaalfilme traumajärgset stressi põdevatest kaitseväelastest, millest mitmed on leitavad ka YouTube’st. Ühes neist, „Invisible wounds – break down“, väidab Iraagi sõjaveteran Michael Hawley, et suitsiidi on teinud rohkem mehi kui suri lahingutegevuses. Sealsete numbrite järgi suri 2009. aasta missioonil Iraagis 144 sõdurit, enesetapu tegi 334 meest.
Dokumentaalfilmides räägivad mehed, et hakkasid pärast missiooni kuritarvitama alkoholi ja uimasteid, sest see aitas neil vähemalt hetkeks sõjamälestused unustada. Nad ei suutnud enam koduseinte vahelt väljuda, sest nägid välismaailmas suurt ohtu. Veteranid vältisid sündmuseid, mis meenutasid sõda. Samas elasid nad traumaatilisi sündmusi taas läbi unenägudes, hakkasid nägemusi nägema, hääli kuulma ja ebameeldivaid lõhnu tundma.
Samuti muutusid nad väga kergesti ärrituvateks. Iga pisimgi asi ajas neid vihaseks, mistõttu võisid nad muutuda kodustele eluohtlikuks. Neil esinesid uneprobleemid, mäluhäired ja krooniline valu, samuti enesetapumõtted.
Kõige selle juures märkisid nad, et võivad tavaelus käituda nii, nagu neil poleks midagi viga, kuid see on vaid näitemäng.
On traagiline ja valus, kui mure muutub leinaks
Toomas Sildam, presidendi avalike suhete nõunik
President Ilves on riigipea ja riigikaitse kõrgema juhina korduvalt rõhutanud, et kui Eesti valitsus ja parlament lähetavad oma kaitseväelased Eesti huvide eest välisoperatsioonile ja lahingusse, siis võtab riik vastutuse ka sealt naasvate sõdurite eest. See tähendab kohustust suhtuda tähelepanu ja mõistmisega sellesse, et nii mõnigi lahing või vahejuhtum võib kaitseväelase peas ja hinges kesta väga pikalt. Nii on vaja kõigi selles vallas töötavate psühholoogide ja ohvitseride järjekindlust sealgi, kus tundub, et abikäsi ei ulatu abivajajani või ta lükkab selle eemale.
See tähendab samuti vajadust teada, kui kaitseväeteenistusest lahkunud veteranid jäävad hätta tsiviilelu murede ja probleemide raskusega ning kaitseväe valmisolekut anda neile siis nõu ja abi. Õppigem mõtlema ka selles võtmes, et abi küsimine on tugevuse märk. Just viimase mõne aasta jooksul on meie riik – nii kaitseministeerium kui ka kaitsevägi – hakanud andma Eesti välisoperatsioonidel sõdinud veteranidele ja nende lähedastele järjest mitmekülgsemat ja tõhusamat tuge. Põhimõte peab olema selge: kedagi ei jäeta maha lahinguväljale ega jäeta maha ka hiljem, kui võitlejad on kodus tagasi.
On traagiline ja valus, kui veterani pereliikmete ja tema kamraadide pikk mure muutub lõpuks leinaks.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum