Merilin Sarapuu • 29. juuli 2015 kell 21:01

Hittrestoranide loojaid pommitatakse pakkumistega

Restoran NOA Peakokasaal on üks Eesti kõige hinnatumatest restoranidest.   Foto: Julia-Maria Linna

Hittrestoranide NOA ja OKO üks omanik Martti Siimann vandus endale eelmisel aastal, et ühtegi uut restorani tema enam ei ava. Endale antud lubadus tuli aga üsna pea tagasi võtta, sest äsja avati keti kolmas toidukoht Tuljak.

OKO Restoranid on Eesti edukamaid restoraniärisid. Tõnis Siigurile, Martti Siimannile ja Marko Zukkerile kuuluva firma kaks ettevõtet - OKO ja NOA - on valitud Eesti restoranide paremikku ning edukas majandamine toob juba ka omanikutulu.

Küsimustele vastab OKO Restoranid OÜ juhatuse liige Martti Siimann.

Kuidas Tuljakul läheb – milline on rahva huvi?

Tundub, et on päris suur. Me oleme nüüd nädal aega lahti olnud ja praegu on ilusad ilmad olnud paar päeva, päris hullult on rahvast käinud. Vaata, et ei jõuagi kõiki vastu võtta. Me ei ole kõiki kohti veel välja pannud, me ei jõuaks kõiki ära teenindada. Korraga on kusagil sada inimest.

Mille järgi valisite uuele restoranile asukohta?

Kinnistuomanikud on samad, kes NOAl, ja see Tuljak on seega kogu aeg silme ees olnud. Kunagi ta oli selline legendaarne koht, ma ise olen seal Carina aegadel käinud. Ma ise Tartu inimesena Tuljakut ei näinudki, aga kuna see NOA krunt oli meil ka mitu aastat soolas ja vahepeal olid seal mingid teised tahtjad, siis me hakkasime Tuljakut vaatama. Siis tuli NOA kaela ja me jätsime selle pooleli. Tuljak mädanes tühjana edasi. Tegime NOA valmis ja ma vandusin, et ma elu sees enam ühtegi restorani ei tee, et aitab küll, enam ei jaksa. Kaks kuud hiljem siis kirjutasin Tuljaku lepingule alla.

Tegelikult on vahva projekt. Eks me alguses kartsime, et teeme endale konkurentsi, aga minu arust see maja ja see olemine on nii teistmoodi kõik, et see nostalgiamoment seal juures ja kõik muu on ikka äge. Tolle ajastu arhitektuuri kohta ikka väga suur saavutus minu arust.

Nii NOA, OKO kui ka Tuljak on kesklinnast eemal. Kas teie arvates ei olegi üldse vaja kesklinna trügida, vaid tuleks hoopis ise rahvast kaugemale meelitada?

Ei ole küll vaja. Ütleme nii, et me ei ole nii palju turistidele orienteerunudki. Eks me saime OKOga maitse kätte, et inimesi leiab igalt poolt üles.

See oli vahva, et jälle hakkasid inimesed väljas käima, just perede ja suurte seltskondadega. Kuna mina ja Marko – üks kolmest omanikust – oleme Viimsi elanikud, siis meil linna on suhteliselt harva asja. NOA mõte oligi alguses see, et Viimsis ei ole kusagil väljas käia, teeme…

Iseendale koha?

Iseendale ka, aga ka peredega käimiseks ja oma sõpradele, kes meil seal elavad.

Pigem ongi trend tänapäeval sinna, et kes see kesklinna ikka neid kohti teeb, rohkem on need turistikohad, aga vanalinnas elab minu arvates vähem inimesi kui Pirital või Viimsis. NOA pealt me nägime, et ka aasta läbi saab restorani ära täita linnas eemal olles. Vanalinna minekut üldse ei mõtlegi.

OKO Restoranid OÜ

Ettevõtte alla kuuluvad Pirita teel asuv restoran Tuljak, Kaberneemes asuv OKO ja Tallinna-Viimsi piirile rajatud NOA.

Käive 2014: 2,9 mln eurot (kasv aastaga 4,1 korda)

Ärikasum 2014: 0,4 mln eurot (kasv aastaga 2,5 korda)

OKO Restoranid OÜ omanikud on Martti Siimann, Tõnis Siigur ning Marko Zukker.

OKO Restoranid asuvad Kaberneemel, Pirital ja Viimsis. Kuivõrd on nendes kohtades probleeme töötajate leidmisega?

Ikka on. NOAs oli üllatavalt lihtsam, sest see koht ise oli niivõrd äge, et kui sa tõid sinna mingi inimese ja näitasid koha ära, siis keegi väga ei kahelnudki. Neile meeldis töökeskkond ja kõik muu.

Eks teenindajaid on ikka vähe, siin Eestis on just noori väheks jäänud, aga kokkade poole pealt on meil hea, et Tõnis on partner. Tema nime peale tulevad paljud – kes pikemalt, kes lühemalt, kes lihtsalt tahavad temaga koostööd teha. Eks kogu maailmas on nii. Eestis seda praktikat veel ei ole, et on tasuta tööjõud, mujal maailmas on. Viimati käisin heas restoranis, kus 40st kokast palgalisi oli vist 15, ülejäänud olid kõik kas teiste restoranide kokad või peakokad, kes tulid sinna kuuks ajaks või pooleks aastaks praktikale lihtsalt õppima ja töötama. Eestis seda praktikat veel ei ole, aga ma arvan, et eks see ka mingi aeg areneb.

Kokaäri on selline, et inimesed peavad kusagilt seda õppima. Kes jaksab ise väljas käia, kes peab siis kusagil tööd tegema ja õppima.

Kas Tuljakul on kõik töökohad täidetud?

Ei ole, ikka otsime. Me ei arvanud, et kohe nii suure hooga esimesest päevast käima läheb. Mingis mõttes lootsin, aga mingis mõttes arvasin, et äkki läheb rahulikumalt, aga ei, ikka täiega.

Mis on iseenesest vist väga hea?

Eks ta ole jah, aga ma loodan, et kliendid andeks annavad. Mõned nagu saavad aru, et alguse asi, aga mõned mõtlevad, et mis vahet seal on – algus või lõpp, kogu aeg peab olema tasemel.

Nüüd kui Tuljaku avamine on selja taga, kas on juba plaane ka uuteks investeeringuteks?

Sama vastus nagu NOA puhul, et nüüd ma enam ühtegi restorani ei tee (naerab). Pakutakse küll kogu aeg, aga me oleme väga kindlalt "ei" öelnud. Eesti turg ei ole ka nii suur. Me ei taha mingit laskmata karu nahka nülgida, et nüüd hakkame laienema Lätti või Soome. Me pigem lükkame praegu käima ja rahuneme maha. Siis, kui sügisel see suvemöll on läbi, siis me mõtleme, aga hetkel küll ei ole mingisugust sellist mõtet. Praegu on restoranides üle saja töötaja ja tegemist on kõvasti.

Hetkel kuum