Eliisa Matsalu • 20. september 2015 kell 7:00

Kuidas Helsingi välja suri

Ametiühingute streik Helsingis  Foto: Eiko Kink

Soome sajandi streik tiris inimesed kesklinna räuskama. Pärast kahetunnist meeleavaldust aga kehvast majandusolukorrast räsitud rahvas väsis, suretades Helsingi linna välja.

Reede hommikul kell 7.30 sõidab Tallinki laevaga Star Helsingisse käputäis inimesi. Varahommikul end üles ajanud ja teele asunud inimesed nosivad vaikselt võileibu ja rüüpavad kohvi. Buffee-restorani ühe laua taga istuvad neli neljakümnendates meest, kes arutavad maailmaasjade üle. „ ...ja siis need pagulased tulevad ja võtavad veel meie töö ka ära!“ ütleb üks neist. Pagulastetulvaga toime tulemine on aga tänasele Soomele vaid üks mure mitmest.

Soome jaoks pole 18. september tavaline nädala viimane argipäev. Sel reedel toimub Soome ajaloo viimase kümnendi suurim ametiühingute streik. Reisi- ja kaubarongid seiskasid töö kella kuuest hommikul. Sõita ei kavatse nad 12 tundi. Linna- ja kaugliinibussid lõpetasid aga töö kell kolm öösel ja masinatel ei kavatseta mootoreid nurruma lüüa terve ööpäev. Kaheks tunniks, kell 11.00 – 13.00 võtavad tööseisakust osa teisedki, mitte vaid ametiühingute liikmed. Kärpekääridele ettejääjatele kavatsevad toetust avaldada paljud teisedki. Laeva eri nurkades kohtab mitmeid kaameramehi ja ajakirjanikke erinevatest väljaannetest. Kellelgi neist pole õrna aimugi, milline meeleolu täna Helsingis valitseb.

Helsingi linn oli reedel tühi  Foto: Eiko Kink

Vaikus enne tormi

Meeleavaldajad kohtuvad kell 11 raudteejaama väljakul. Kogunema hakkab neid 15-20 minutit enne demonstratsiooni ametlikku algust. Kui tee Läänesadamast kesklinna on inimestest tühi ja sombune nagu novembrikuine pühapäev, siis raudteejaamale lähemale jõudes hakkab elu käima. Igast ilmakaarest liigub sihtpunkti õhupallide, siltide ja viledega varustatud kampasid. Tumehall taevas värvub kärsitumaks ja vihma hakkab sadama. Meeleavaldajad tõmbavad vihmakeebid üle pea. Keepide alla jäävad seljakoti-küürud on justkui illustratsiooniks streikijate raskest koormast.

Miks nad täna siin on? Kamp Helsingi külje alt kohale sõitnud medõdesid ütlevad, et nad ei ole rahul valitsuse tööga. „Jah, Soome majandus on praegu väga kehvas seisus,“ tunnistab üks neist. „Kuid pole aus, et meie peame loobuma osadest oma puhkusepäevadest ja peame hakkama saama palgakärbetega. Tööd on palju ja raske on!“

Mis oleks lahenduseks, küsin ma neilt. Medõed jäävad küsimuse peale vaiksemaks. Järgneb soomekeelne kiire ja vaikne arutlev jutuvadin. „Liiga raske sõnadesse panna,“ ütlevad nad. „Igatahes praegune plaan ei ole õige tee. Mööndusi ei pea tegema vaid töölisklass, jõukamad inimesed ja poliitikud peavad samuti panustama,“ on nende lõplik sõna.

Helsingi mattus meeleavaldajate alla.  Foto: Eiko Kink

Vihmatants äikesemürina saatel

Neile, kes pole Soome töölisklassi murega kursis, võib tunduda keskpäevane meeleavaldus rongijaamas nagu kehva suve muusikafestival. Tuhanded, mõne väljaande väitel lausa paarkümmend tuhat meeleavaldajat hüüavad üksteise võidu loosungeid. „Maha Juha Sipilä!“ kostub erinevatest nurkadest. „Hurraaa!“ hüütakse heakskiitvalt üheskoos vastu. Taevas näeb ja müristab, välgud helgivad taevas. Streikivate inimeste lemmiklauluks osutub „It’s raining men“, mille taustal iga viimne kui üks meeleavaldaja vihmalompides end murest tühjaks tantsib.

Silme ees kirjuks võtvate õhupalli hordide taustal astub teiste seas lavale ka ametiühingute liidu juht Lauri Lyly. Tema kõnet saadavad peanoogutused ja mõistvad pilgud. Lyly ütleb kõnes, et ametiühingud tulid kokku selleks, et valitsusele selge sõnum edasi öelda: Nii ei tohi teha! Ei tohi pikendada tööpäevi, kärpida pühapäeval töötamise lisatasusid, kärpida töölisklassi tööhüvesid. „Me ei aktsepteeri seda!“ kuulutab Lyly.

Valitsusele anti edasi lihtne sõnum - STOP!  Foto: Eiko Kink

Lyly rõhutab, et ametiühingutel on veel võimalus oma häält kuuldavaks teha ja nad ei tohi oma vastumeelsuses järeleandmisi teha – valitsus pole veel kärpeplaanidele alla kirjutanud ehk veel on inimestel lootust.

Raudteeväljaku kõrval kliinikut pidav hambaarst vaatab meeleavaldust ja vangutab pead. „See on lihtsalt jube,“ ütleb ta. Tema sõnul on muidugi plaanitavad kärped valusad, ent kui neid ei tee, lõpetab Soome varsti samas seisus, mis Kreekagi. „Kui samamoodi jätkub, kolin ma küll Rootsi ära,“ lubab ta. Samas mõistab ta nende muret. „Mu enda tütar on ämmaemand ja ta räägib tihti, kui karm olukord on praegu Soomes selles valdkonnas,“ selgitab ta. Maksud on kõrged ja töökoormus ja palk pole tasakaalus. Ja nüüd siis veel kärped!

Streigi-nänn jäi pärast meeleavaldust turistidele.  Foto: Eiko Kink

„Mis nüüd?... noh, koju vist.“

Ametiühingute streik kestis kaks tundi. Kokku koguneva rahvamassi sisse on end peitnud ka teised sõnumikandjad. „Jeesus armastab teid!“ hüüab üks neist ruuporitesse ja pistis mööduvale rahvale voldikuid pihku. „Will work for cheeseburgers!“ seisab ringi kõndiva McDonaldsi klounist maskoti Ronald McDonaldi sildil. Otsides tuhandete inimeste keskelt väljapääsu rahulikumasse ja vaiksemasse tänavanurka, haarab meid käevangust vanem meesterahvas. „Kas te olete kursis Helsingi linnas tegutsevast salajasest neonatsismi kommuunist?“ küsib ta. Tema sõnade järgi on olukord tänases Soomes keerulisem kui kunagi varem.

Kui kell kukub 13.00, keeratakse muusika kinni. Suurem osa rahvamassist võtab sildid selga ja hakkab üheskoos põhja suunas liikuma. „Kuhu nüüd?“ küsin ma hanereas marssivatelt inimestelt. „Bussi peale,“ öeldakse vastu. Kuhu buss sõidab? „Noh... koju vist.“ Ongi läbi. Inimesed tahavad koju – kohta, kus on kõige turvalisem. Kuna transporti ei ole ja autodega kaost ei tahetud teha, tellisid mitmed streikijad endale Helsingi kesklinna saamiseks eraldi bussid.

Politsei sõnul jäi reede rahulikuks, meeleavalduse ajal tabati pikanäpumees  Foto: Eiko Kink

Kummituslinn

Kellest streik suurema kaarega mööda läks, otsustas Helsingi linna peale oma jalga mitte tõsta. Seda tehti kas võimalusest vaba päev võtta – enamik asutusi niikuinii streigib – või ebamugavusest, sest ühistransport niikuinii ei liigu. Ratturitel on vaba voli sõita keset tänavaid, mööda trammirööpaid.

Raudteejaama väljak on kaetud hüljatud loosungitega. Rahvamassist on järele jäänud uudishimulikud turistid ja korda valvavad politseiametnikud. Viimased tabasid teolt ka kurva näoga taskuvarga, kes pärast läbiotsimist politseiauto tagaistmele karistust ootama pandi.

Politseiametnike hinnangul läks kogu meeleavaldus üllatavalt hästi. „Probleeme polnud,“ ütleb üks neist naerdes, ent lisab öeldule juurde jutumärkide žesti. Võta näpust, mida see siis tegelikult tähendama pidi. „Arvan, et nüüd on pidu läbi ja kõik lähevad koju ära,“ lisab ta.

Rongid jäid liikumatuks.  Foto: Eiko Kink

Nii ongi. Soome ametiühingute liikmed tegid lärmi ja kisa, kuid lõpuks nad väsisid ja lahkusid. Linn on tühi. Rongijaamas seisab reas kümmekond rongi. „Täna rongiliiklus suletud“ jookseb sinistel ekraanidel lihtne sõnum. Kõnniteed blokeerivad kiled lehvivad tuules.

„Suletud“ seisab ka metroo sissepääsu ääres, ent tee on lahti ja kedagi pole. Astun mõned sammud trepist alla, et näha tühja ja hüljatud metroopesa, kuid ei kusagilt jookseb ligi turvamees. „Ei!“ hüüab ta.

„Ma vaid korra...“

„Mitte mingil juhul!“ vastab kuri turvamees.

„Ma tahan sekundiks vaadata..“ üritan ma selgitada.

„Ma ütlesin EI!“

Otsustan alla anda. Ent nii pea, kui ma trepist taas maapinnale ronin ja ringi vaatan, on ei kusagilt välja ilmunud turvamees taas kadunud nagu vits vette. Taamal kostub üksikust R-Kioskist soomekeelne muusikapala.

 

Ametiühingute sõnum Soome valitsusele.  Foto: Eiko Kink
Hetkel kuum