Belgia separatistid tõusevad tuhast

Tõsi, Belgia lagunemist tõenöoliselt oodata ei ole, kirjutab Bloomberg. Siiski on hollandi keelt kõneleva Flandria üks poliitilisi jõude, partei N-Va (tõlkes Uus Flaami Allianss), naasnud oma mõni aasta tagasi minetatud separatistliku poliitika juurde.

Genti Ülikooli politoloogiaprofessor Carl Devos nentis, et N-Va pole võimeline Belgia valitsuses radikaalseid ideid ellu viima, küll aga suudab temaatikat pidevalt üleval hoida.

Flandria põhjus nurisemiseks Belgias toimuva üle on, nii nagu mitmegi teise näite puhul, raha: 2013. aastal oli Belgia Flandria piirkonna SKP inimese kohta 36 000 eurot, samas kui Valloonias ehk valdavalt prantsuse keelt kõnelevas piirkonnas oli sama näitaja 26 200 eurot. Lisaks rahale mängivad olulist rolli ka praegused päevapoliitilised sündmused: immigrantide vastased meeleolud on Euroopas üha levimas, samuti saab üha suuremat tähelepanu identiteediteema. 

Ajal, mil Euroopa muutus tänu eurole ning avatud piiridele üha ühtsemaks, olid Belgias vastupidised ajad. Põhjaosas paiknev Flandria on alati olnud rikkam ning moodsam piirkond, samas kui Valloonia on pigem mahajäänum, põllumajandusele orienteeritud ja tööstuslikus mõttes mõnevõrra aegunum piirkond. Alates 1970. aastast on Belgias toimunud kuus põhiseaduse muudatust ning selle tulemusena on Flandrial riigiasjades veidi rohkem sõnaõigust.

Nüüd, mil Euroopa ühtsus on ohus, on Belgia kahel piirkonnal veelgi vähem põhjust koos olla. Flaami poole valitsusjuht Geert Bourgeois lausus mõni aeg tagasi väljaandele Standaard antud intervjuus, et Belgia on „kahe riigiga riik“.

Standard & Poor’s kinnitas 15. jaanuaril Belgia krediidireitinguks taas taseme AA ning lisas kommentaariks, et kuigi Belgias säilib status quo kuni aastani 2020, jääb Belgia lagunemine tulevikus siiski võimalikuks. Järgmised föderaalvalimised toimuvad Belgias nimelt 2019. aastal.

N-Va liige ning Belgia siseminister Jan Jambon on märkinud, et just Flandria on see piirkond, kus tehakse asju õigesti. Jambon on samuti tuntud ka kui Kataloonia eraldumise pooldaja.

„Kataloonia liigub edasi, ent Flandrias on kõik justkui peatunud,“ lausus Louvain’i katoliikliku ülikooli politoloog Vincent Laborderie. „Flaami aktivistid näevad, mis toimub Kataloonias ja reageerivad sellele,“ lisas ta.

N-Va projekti märksõnaks on „konföderalism“. Praeguse plaani järgi tähendaks see, et mõlemad piirkonnad saavad sisse seada eraldi maksu-, palga- ning heaolusüsteemi. Peaministri positsioon asendataks mõlemast piirkonnast valitud saadikute nõukoguga, mis juhivad riiki vaheldumisi.

Sisuliselt võiks Belgias kujuneda välja sarnane süsteem nagu Šveitsis, kus otsuseid võetakse vastu konsensusega ning kus juhtimine on jagatud. Või võiks sellest välja kujuneda midagi Bosnia ja Hertsegoviina sarnast, kus föderaalnõukogus on pidevad lahkhelid. Suure tõenäosusega kujuneks Belgiast välja midagi nende kahe vahepealset.

Mis puutub aga sellesse, kas Belgia jätkab eksisteerimist, peab märkima, et Belgia Prantsuse poolel on parlamendis piisavalt kohti, et maha matta lootus kahekolmandikuliseks häälteenamuseks, mida oleks põhiseaduse muutmiseks tarvis. Põhja ja lõuna vahelise puhvertsooni Brüsseli staatus tõotab endast kujutada aga edasist keerulist võitlust kahe osapoole vahel.

Sotsiaalmeediavõrgustikus Twitter kasutati 2010-11 valimiste ajal hashtagi FinDeLaBelgique ning see annab alust oletusteks, et Belgia lagunemine jääb populaarseks teemaks. N-Va liige Liesbeth Homans andis prantsuskeelsele piirkonnale nii hoiatuse kui ka sihtmärgi, mis puudutab võimalikku separatismitemaatikat: ta loodab, et aastaks 2025 Belgia lakkab olemast. Kahtlemata midagi, mille peale mõelda.