Mariliis Pinn • 24. veebruar 2016
Jaga lugu:

Kuidas pääseda majja ratastooliga?

Arco Vara vanemmaakleri Agur Tammistu sõnul mõtlevad arendajad enam ka liikumispuudega inimeste vajadustele, sest see on hiljem hea müügiargument.  Foto: Meeli Küttim

Tervel inimesel on lihtne pääseda hoonesse, mille uksed on avatud, kuid ratastoolis liikudes võib see osutuda vägagi keeruliseks. Hoonet rajades peaks mõtlema sellele, et see oleks ligipääsetav kõigile, ka neile, kelle liikumine, nägemine või kuulmine on piiratud.

Juhend "Ligipääsetav hoone ja keskkond"

Äsja ilmunud Ligipääsetavuse Foorumi algatusel ASi ET Infokeskus tõlgitud juhendmaterjal.

Raamatust leiab millimeetri pealt juhised, kuidas projekteerida ja ehitada kõigile, tervisest ja east sõltumata, sobiv, toimiv, ligipääsetav ja turvaline keskkond.

Liikumis- ja tegutsemispuudega isikutele kavandatud ja tehtud ehitis koos ümbritseva keskkonnaga on sobiv kõigile ja igale vanusele. Sellistes ehitistes ja keskkondades pääseb kõikidesse vajalikesse ruumidesse takistamatult, tasapindade kõrguserinevused lahendatakse liftide ja muude tõsteseadmetega, panduste ja hõlpsalt läbitavate treppidega.

Kasutatavad materjalid, sisustus, valgustus, akustika, viidad, märkamis-ja hoiatusmärgid ning teavitussüsteemid on samuti projekteeritud kasutamiseks kõigile.

Juhises esitatakse projekteerimispõhimõtteid ja näiteid Soome ehitusmäärustest F1 "Takistusteta hoone" ja G1 "Eluhoonete projekteerimine".

Määrusest F2 "Ehitise kasutusohutus" on juhendis võetud arvesse teave, mis on oluline ligipääsetavusega seotud kasutusohutusega.

Vaatamata sellele, et väljaanne põhineb määrustes ja juhendites nõutud tasemel, on selle eesmärk luua ehitised ja ümbritsevad keskkonnad projekteerimisel ja teostusel miinimumtasemest paremaks.

Juhendi projekteerimis- ja mõõtmete arvutusnäited sobivad nii ühiskondlikele hoonetele kui ka eramutele. Juhend sobib käsiraamatuks projekteerijatele, ehituse tellijatele, peatöövõtjatele, ehitajatele, ametnikele ja isegi ehitusmaterjalitööstusele tootearenduseks. Samuti sobib materjal ehitus- ja sisustusprojekteerimise õpinguteks.

Liikumis- ja nägemisvaegusega inimestega arvestamine hoone projekteerimisel ei lisa projektile olulist kulu, kuid muudab hoone kasutamise mugavamaks ja tõstab selle väärtust, kirjutab 25. veebruari Äripäev ehituse rubriigis.

Vanad projekteerimisnormid on uuendamisel. Projekteerimise kaasajastamise määrus puudutab ka hoonete ligipääsetavuse aspekte. Määruse uuendamise käigus kaasajastatakse kehtivaid norme ja laiendatakse neid ka kortermajade ehitamiseks. Mitu ligipääsetavust puudutavat ettepanekut nõuavad tegijate sõnul põhjalikku analüüsi, sest soov on säilitada kaine mõistus, mitte keskenduda eeskirjades millimeetrite tagaajamisele.

MTÜ Ligipääsetavuse Foorum juhatuse liige ja OÜ Arhitektuuribüroo FP arhitekt Valeri Falkenberg möönab, et olukord hoonetesse pääsemisega on aastatega küll paremaks läinud, kuid arendajad võiks hoonete rajamisel veelgi sagedamini kaaluda liftide ja tõstukite kasutamist, mis muudaks liikumise mugavamaks ka puudega inimesele ja eakatele. “Liikumis -ja nägemisvaegusega inimestega arvestamine juba hoone projekteerimisel ei lisa projektile olulist kulu, kuid muudab hoonete kasutamise väga palju mugavamaks,” kinnitas Falkenberg.

Arhitekt soovitab endale eramut rajades mõelda kõigil võimalikele muutustele tulevikus - kuigi maja ehitavad tavaliselt terved, noored ja tugevad inimesed, vajavad vananedes paljud liikumisel kõrvalist abi. “Liikumishäire võib tekkida kõigil, kellel varem, kellel hiljem,” märkis ta.

Uue määruse loomine on mattunud ettepanekute alla

Andrus Väärtõu, majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juht

Ehitusseadustik kohustab puudutatud isikuid ehitamisega seotud tegevustes arvestama puudega inimeste erivajadustega, sõltumata asjakohase määruse kehtestamisest.

Juhul, kui täpsustavaid norme (veel) kehtestatud ei ole, tuleb selleks, et hinnata, kas projekteerimisel on arvestatud puudega inimeste erivajadustega, lähtuda heast tavast, mille sisuks on seni kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002  määrus nr 14 ja juhend "Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine".

Uue määruse eelnõu väljatöötamisel lähtume eesmärgist tagada juurdepääs ehitisele, sealhulgas hoonele, kus osutatakse teenuseid avalikkusele, ja selle kasutatavus, see tähendab ligipääs ja kättesaadavus.

Samas eelnõu avaliku arutelu ja kooskõlastamise käigus oleme saanud väga palju eriilmelisi ettepanekuid ja märkusi, mis arvestades nõuete olemust ja ulatust eeldavad nende kulukuse ja põhjendatuse analüüsi.

Tähele tuleb panna, et määrus ei pane kohustusi mitte ainult avaliku sektori rajatavatele ehitistele, vaid ka erasektori ehitistele.

Lahendatavaid küsimusi on väga eripalgelisi. Illustreerimaks analüüsitavaid teemasid, toon väikese loetelu küsimustest, mida ministeerium plaanib analüüsida.

Analüüsi vajab, kas nõuded peavad kehtima kõikidele ehitistele, kus osutatakse määruses nimetatud avalikke teenuseid, või tuleks vahet teha ka ehitise asukohal, mille variantideks on tiheasustusala, hajaasustusala ja looduskeskkond.

Kas linnas asuva kontserdipaiga saali mõistlikud ja võimalikud lahendused peaksid olema tagatud ka külaseltsi rahvamajas, sest mõlemas ehitises toimuvad kontserdid ja teatrietendused.

Kas jalgteele esitatavad nõuded saavad olla samad nii linnalises keskkonnas kui ka looduskeskkonnas, sest on selge, et tiheda liiklusega linnakeskuses on kas või ohutuse huvides vaja liikumist rohkem reguleerida kui looduskeskkonnas oleva või väikekülas asuva jalgtee puhul.

Kas kaubandusehitisele esitatavad nõuded peaksid olema samad supermarketis ja külapoes või sõltuma teenuse kasutamise alternatiivide võimalusest, kasutusintensiivsusest, omandivormist vms lähtuvalt jne.

Arutelu vajab, kas määruse tasandil tuleb või saab millimeetri täpsusega kohustuslikult ära defineerida mingi ehitise osa iseloomustavad näitajad, nagu trepikäsipuu kõrgus, bussipeatuse istme kõrgus, invaparkimiskoha kaugus ehituses, lävepaku kõrgus jne.

Või tuleks ehitiste puhul jätta siiski suurem kohustus lahenduste väljatöötamisel arhitektidele ja kaalutlusõigus kohalikule omavalitsusele ning rõhku tuleks panna pigem juhendmaterjalide loomisele.

Uurima peab ka, kas teenuse kättesaadavusega seotud takistused on lahendatavad ainult ehitustehniliselt või on võimalikud ka muud lahendused.

Peame oluliseks, et ligipääsetavus tehiskeskkonnale tagatakse arvestusega, et see lahendaks konkreetseid olulisi probleeme ja arvestaks tänaseid võimalusi. Ning et lahendus oleks mõistlik ja  proportsionaalne ega paneks osapooltele ebamõistlikke uusi kohustusi.

Lisaks võiks määrus olla pigem abstraktsem, vältimaks selle reaalsusele jalgujäämist ja pidevat muutmise vajadust.

Selle aasta esimeses pooles on kavas ministeeriumil teha määruse koostamisel esitatud ettepanekute analüüs, millest lähtuvalt on võimalik aasta teises pooles välja töötada uued ligipääsetavusega seotud ja määruse tasandil kehtestatavad kohustuslikud nõuded ehitistele.

Mööname, et tegemist on suurt avalikku tähelepanu pälviva teemaga, samas nagu öeldud, ei tohiks kehtiva määruse puudumine õiguslikku vaakumit põhjustada.   

Argised pisiajad peavad olema kättesaadavad

Sellele juhib ta tihti ka oma klientide tähelepanu, sest noor olles ei mõelda sellistele aspektidele kuigi sageli. “Arhitektina proovin alati leida lahendusi, mis muudaks hoone võimalikult ligipääsetavaks kõigile,” selgitas ta.

Kui lapsed on väikesed, on treppidega elamu kasutamine ebamugav. Ebamugavaks jääb hoone ka mistahes ajutise või jääva puude tekkimisel. Ka vananedes muutub inimese liikumine ebakindlaks ja jällegi on trepid ja isegi üksikud astmed sageli ületamatud takistused.

Projekteerimisjärgus olevatele hoonetele on lifti lisamine suhteliselt lihtne ettevõtmine. Seevastu juba valminud hoone kohandamine on sageli kas väga kallis või lausa võimatu ettevõtmine. “Näiteks magalarajoonide üheksakorruselise paneelmaja lifti asendamine uuega, mis viiks sõitjad maapinna tasandile, maksab ligikaudu 85 000 eurot," märkis Falkenberg.

Ta lisas, et kahtlemata on see väga suur summa. "Kui aga sellist ettevõtmist toetaks lisaks ühistule omavalitsus, KredEx või projektirahastajad euroliidust, siis võiks sellisest ettevõtmisest ju ka asja saada," lausus Falkenberg. Ta lisas, et korraliku liftiga varustatud korterelamu korterite hind on oluliselt kõrgem nendest korteritest, kus selline mugavus puudub.

Lifti või korruste vahel liikuva tõstukiga peaks Falkenbergi sõnul olema varustatud kõik uued korterelamud, millel on rohkeim korruseid kui kaks. Inimesed peavad saama oma eluruumidest võimalikult väikese vaevaga välja. “See annab võimaluse käia tööl, teha kauplustes sisseoste, käia teatris või kontserdil, reisida, tunda ennast vaba inimesena, kelle väärikat elu ei tumesta argised pisiasjad,” selgitas Falkenberg.

Siiski on Järve ja Falkenbergi sõnul olukord võrreldes kümne aasta taguse ajaga oluliselt parem ja arendajad mõtlevad hooned oluliselt rohkem läbi, mistõttu need on ka puudega inimesele ligipääsetavad. Turul on juba ka kortereid, kuhu saaks sisse kolida ratastooli kasutav inimene. “Tehakse kaldteid ja lifte, seis pole halb, aga uus määrus annaks uue hoo olukorra veel paremaks tegemisele,” märkis Järve uute reeglite kohta.   

Uut määrust oodatakse

MTÜ Ligipääsetavuse Foorum juhatuse liikme Jüri Järve töö on Tallinna sotsiaal-ja tervishoiuametis muu hulgas invaekspertiis ehk ta hindab avalike hoonete ehitusprojekte, et hooned oleksid kõigile ligipääsetavad. Järve on nõus, et probleeme veel on, kuid invaühingute töö tulemusel on viimasel viiel aastal olukord tunduvalt paranenud.

Palju ettepanekuid on tehtud ka uude projekteerimise kaasajastamise määrusesse. “Kahtlemata on surve määruse uuendamiseks,” kinnitas Järve ja lisas, et 2002. aasta lõpus loodud dokument vajab värskendust.

Ettepanekuid on tehtud väga erinevatest aspektidest lähtudes. “Näiteks vaegkuuljatele on oluline, et fonolukkudel oleks lisaks helisignaalile ka valgusmärguanne, mis aitaks aru saada, millal uks avatakse,” tõi Järve näiteks. “Pimedad tegid täiendusi, kuidas liikumisteid neile arusaadavamalt tähistada. Nüansse on palju ja terved inimesed nende peale sageli ise ei tule,” lisas ta.

Arendajad planeerivad lifte ka kahe korruse vahele

Lifti nõue on uusarendustes alates viienda korruse olemasolust ehk siis neljakorruselise maja võib ehitada ka ilma selleta.

“Arendajad projekteerivad siiski lifte ka kahekorruselistesse majadesse ning kolme-neljakorruselistesse tehakse neid suhteliselt sageli, sest see on hea müügiargument,” rääkis Arco Vara vanemmaakler Agur Tammistu.

Uusarenduste turul on tekkimas konkurents ja kliendid valivad elamist mugavuste ning arhitektuuri järgi, selgitas Tammistu. Ta lisas, et lifti sisseehitamine ei ole väga suur investeering.

Näiteks tõi Tammistu Kodulahe arenduse, mille puhul oli juba projekteerimisel arhitektile esitatud nõue tagada ratastoolis inimestele mugav liikumine.

"Ratastooliga saab seal nullkorruse autoparklast lifti ja liftist otse korterisse, mingeid takistusi ei ole. Liftid on projekteeritud ratastel liikujale sobiva laiusega. Kui siseneda majja esimese korruse trepikojast, on samuti kõik ligipääsud ühel tasandil, enne lifti ei ole treppe," kirjeldas Tammistu lahendust.

Fonolukk on mugavalt puutetundliku sõrmejäljendiga avatav ka ratastoolist. "Lapsevankrid saab jätta parkimiskorrusel asuvasse turvalisse jalgrattaparklasse. Vaegkuuljad saavad suhelda videoekraaniga fonoluku kaudu, mis on igast korterist jälgitav," lisas ta.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum