Väiksemad ärikuriteod jäävad ripakile

Vaikselt tähendab seda, et vastav määrus pole avalik ja on mõeldud ametisiseseks kasutamiseks. Keskkriminaalpolitsei juht Krista Aas selgitab Äripäeva küsimuste peale siiski nii määruse sisu kui ka majanduskuritegude uurimisega seonduvat laiemalt. 

Aas räägib, et menetluspädevuse summalise piirmäära kahekordistamine oli kehtestamise hetkel ettevaatav ja muudatuse tõttu päevapealt ripakile jäänud asju peaaegu polnudki. Samas nendib ta, et objektiivne tegelikkus on, et büroo poleks lihtsalt jõudnud tegeleda nende 40 000euroste asjadega, isegi kui nad määruse järgi jäänuks büroo vastutusalasse.

„Kogu selle büroo loomise idee on olnud vabastada büroo suurest menetluskoormusest ja anda talle võimalus tegeleda majanduskuritegevusega probleemi- ja analüüsipõhiselt,“ selgitas Aas. „Et bürool oleks tõesti võimalus keskenduda suurtele, majanduskeskkonda enim kahjustavatele kuritegudele.“

Peale summalise piirmäära on keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo menetluspädevus piiratud selliselt, et büroo 45-liikmeline tiim tegeleb süsteemselt ja grupiviisiliselt toimepandud majanduskuritegudega, mitte nii-öelda ühe mehe kuritegudega. „Et büroo saaks tegeleda niisuguste asjadega, ongi eeldus, et ta ei peaks samal ajal tegelema väiksemate asjadega. Nii kui väiksemad asjad vajavad ka tegelemist, ei jätku enam aega ja inimesi suurte asjade jaoks. Nii lihtne see tegelikult ongi,“ nendib Aas.

Prefektuurides napib pädevust

Kui me teame, et Eesti professionaalseim majanduskuritegude uurimise tiim tegeleb suure kahju tekitanud süsteemse ja grupiviisilise kuritegevuse uurimisega, kerkib kohe teravalt küsimus, kes uurib kõiki ülejäänud majanduskuritegusid. Vastus kõlab, et neid nii-öelda väiksemaid majanduskuritegusid uuritakse prefektuurides. „Arusaadavalt jääb suur hulk majanduskuritegusid väljapoole majanduskuritegude büroo menetluspädevust,“ nendib Aas.

Edasi võib küsida, kas see, et väiksemate majanduskuritegude uurimine on omamoodi vaeslapse rollis, on sõnum pättidele: tegutsege väikestviisi. „Ma arvan, et nad on selle sõnumi ammu saanud, arvestades politsei võimekust, õigemini võimetust majanduskuritegudega üleüldse tegeleda. Ma tunnistan ausalt, et see on probleem,“ ütleb Aas. Ta lisab, et prefektuurides kogenud ja väljaõppinud majanduskuritegude uurijaid sisuliselt pole, välja arvatud mõni üksik. „Samas julgen väita, et enne majanduskuritegude büroo loomist oli olukord veelgi hullem, kuigi kokku oli uurijate arv üpris sama nagu praegu.“

Majanduskuritegude büroo töövõiduna saab esile tuua näiteks selle, et kui 2014. aasta kevadel alustades olid neil lauad lookas umbes 600 uurimist vajavast asjast, siis nüüdseks on see arv kolm korda väiksem – 150 juures.

Büroo menetluste arv on hoogsalt vähenenud tänu enne büroo loomist kuhjunud asjade lõpuleviimisele. Kuhjunud või ripakil asju büroo laudadel Aasa sõnul enam pole. „See on olnud meie teadlik eesmärk – vähendada menetluses olevate asjade arvu,“ märgib Aas. Ta toonitab, et eraldiseisva büroo loomisel oligi selge ootus, et majanduskuritegude büroo tõesti keskendukski tõsisele, raskele majanduskuritegevusele.

Vaja poliitilist otsust

Mis puudutab ressurssi või ressursi nappust majanduskuritegude uurimisel, siis selles küsimuses on Aas realist. Politsei- ja piirivalveameti sees ta majanduskuritegude uurimise tiimi suurendamiseks võimalusi ei näe, nii et see saab tema hinnangul juhtuda ainult poliitilise tahte ja sellest tuleneva lisarahastuse tulemusel.

„Tööd on rohkem, kui jõuame ära teha. Väga palju kuritegusid jääb menetlemata,“ ütleb Aas ja lisab, et pettuste kohta öeldakse, et ei ole olemas väikseid pettusi, on ainult varakult avastatud suured pettused. Samas nendib Aas, et uurijate arvu suurendamine ei pruugigi automaatselt edu tuua, sest koos sellega peaks kasvama ka kogu toetav tiim ja ressurss, nagu jälitustegevuse võimekus jne.

„Minu kogemus ütleb, et eriti varjatud kuritegevuse puhul on nii, et mida rohkem ja süsteemsemalt mingi valdkonnaga tegeleda, seda rohkem sealt tööd tekib,“ märkis Aas. „Ja seda rohkem oleks meil tegelikult vaja inimesi, et seda tööd ära teha.“ Kokkuvõttes nendib Aas, et loomulikult oleks majanduskuritegude büroos tööd 45 asemel 55 inimesele ja rohkemale, kuid poliitilise otsuseta on tegelikkus see, et büroo pigem ei kasva.

Minister: loomulikult on alati kasvuruumi

Siseminister Hanno Pevkuri sõnul on kriminaalpolitsei menetlusvõimekusse tuntavalt täiendavaid rahalisi vahendeid suunatud, ent loomulikult on alati kasvuruumi.

Järgneb minister Pevkuri kommentaar.

Siseminister ja justiitsminister on juba rohkem kui kümme aastat leppinud kokku kuritegevusevastase võitluse prioriteedid. Nii korruptsiooni tuvastamine kui suure kahjuga majanduskuritegevus on nende prioriteetide hulgas ja nende täitmise ootus on nii politseile kui prokuratuurile. Olgu alustuseks kohe öeldud, et õiguskaitsesüsteem on tervik ja ei saa vaadata vaid politsei vaadet. Siia juurde tuleb lisada ka prokuratuuri ning kohtu võimekus. 

Vaadates politsei viimase viia aasta arengut, siis on muutused olnud tegelikult tuntavad. Näiteks 2012. aastal eraldati 1,6 miljonit eurot kriminaalpolitsei menetlusvõimekuse tõstmiseks ja 315 000 eurot kriminaalpolitsei erivahendite ostuks. Tollal suurendati ka kriminaaltulule keskendunud ametnike arvu kolm korda ning suunati üksuse tegevuseks ligi 220 000 eurot. Selle tulemusel on viimastel aastatel kriminaaltulu konfiskeeritud kurjategijatelt järjest rohkem. Kui 2009 suudeti arestida 1,6 miljonit eurot, siis eelmisel aastal juba üle 3 miljoni (erakordne oli nt 2012, kui ühe väga suure kriminaalasja toel konfiskeeriti üle 27 miljoni kriminaaltulu). Lisaks üldisele palgatõusule politsei- ja piirivalveametis (PPA) eraldati 2013. aastaks keskkriminaalpolitseinike menetluse, sh korruptsioonikuritegude võimekuse tõstmiseks 1,4 miljonit eurot. Ehk täiendavaid rahalisi vahendeid on antud valdkonda suunatud tuntavalt, aga olen nõus, et loomulikult on alati ka kasvuruumi.

Ärgem unustagem, et korruptsiooniteemadega tegeleb ka kaitsepolitsei. Nii on kaitsepolitsei ülesanne alates novembrist 2011 tegeleda korruptsioonikuritegude uurimisega lisaks riigiasutustele ja kuuele suuremale omavalitsusele ka avalik-õiguslikes ning riigi osalusega või riigi asutatud juriidilistes isikutes, kus kasutatakse avalikke vahendeid ja välisrahastust. Sellest ajast on vastavalt üksusele eraldatud ka täiendavaid vahendeid.

Tulles aga tööjõu juurde, siis faktid räägivad seda keelt, et kui 2012. aastal keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo tegevust alustas, oli büroo teenistuses 22 inimest. 2015. aasta lõpus aga 38 inimest. Arvestades, et korruptsiooni- ja majanduskuriteod on tihti väga seotud ning majanduskuriteod tõusva trendiga, loodigi mais 2014 eraldi majanduskuritegude büroo, kelle pädevusse kuulub majandustegevusega seotud õigushüvede vastu ja majandustegevuse vahendeid kasutades toime pandud raskete kuritegude menetlemine. Näiteks eelmisel aastal oli selle büroo põhifookus soodustuskelmuste toimepanemiste väljaselgitamisel.

Praegu võime öelda, et sisuliselt kahe aastaga on riik leidnud võimalused majanduskuritegude büroo loomiseks ja käivitamiseks. Kõik 45 majanduskuritegude büroo ametikohta on täidetud. Samuti on lisaks majandus- ja korruptsioonikuritegude büroodele praegu suurendamisel ka küberkuritegevusega tegelev büroo (näiteks eelmisel aastal loodi sinna 8 uut ametikohta), kuna ka küberteemad on üha tihedamalt seotud majanduskuritegevusega.

Oludes, kus PPA töötajate arv on viimase viie aastaga vähenenud 6000lt 5000le, oleme majandus-, korruptsiooni- ja kübervaldkonnas inimeste arvu säilitanud või isegi tõstnud. Samuti oleme teinud tuntavaid investeeringuid peitkuritegevuse avastamiseks hädavajalikesse toetavatesse teenustesse. Seda kõike ikka selleks, et vastata neile ootustele, kus nii majandus- kui korruptsioonikuriteod on politsei suuremas fookuses.

Ma olen nõus, et alati saab rohkem. Seda näitab kas või teadmine, et mida rohkem on politsei korruptsioonile tähelepanu pööranud, seda rohkem on seda ka avastatud. Olgu selle kinnituseks fakt, et kui 2012 registreeriti 161 korruptsioonikuritegu, siis eelmisel aastal juba 450.

Korruptsiooni uurib vaid käputäis inimesi

Kui keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroos töötab 45 inimest ja suurt hulka neist ülejäävaid asju menetletakse prefektuurides, siis korruptsioonikuritegude büroo tiim koosneb 38 inimesest, kes peavad suutma uurida kõiki korruptsiooniasju väärtegudest kuni tippkorruptsioonini.

Tõsi, osa tippkorruptsioonist on kaitsepolitsei uurida: julgeolekut ohustavad juhtumid, näiteks riigifirmades, samuti suuremates omavalitsustes. Ent kogu ülejäänud korruptsioon üle Eesti on 38 inimese uurida.

Keskkriminaalpolitsei juht Krista Aas nimetab olukorda üpris masendavaks. „Meil on Tallinnas ja Harjumaal korruptsiooni uurimiseks üheksa ametnikku, kes tegelevad kõigega alates väärtegudest kuni tippkorruptsioonini. Mis on see üheksa inimest? See pole ju tegelikult mitte midagi,“ nendib ta. „Ja siin pole meil ka võimalik midagi prefektuuri saata, ainult meie tegelemegi.“

„Kui ütleme välja numbri üheksa, siis kas see ongi see, mida tahame? On see piisav?“ küsib Aas. Ta juhib tähelepanu, et näiteks erasektori korruptsioon on täielikult 38-liikmelise büroo vastutada. „Meil pole väga suurt kindlust, et suudame selles valdkonnas olla mõjusad,“ sõnab Aas.

Ei saa öelda, et korruptsioonikuritegude uurimise kitsaskohad oleksid avalikkuses tugevalt pildis olnud. Põhjus on Aasa sõnul lihtne: kui majanduskuritegude puhul on üldjuhul olemas kahju kannatanud huvitatud pool, kes asja venimisel häält teeb, siis korruptsioonikuritegude puhul seda enamasti pole. „Surve saab olla seega ainult meie endi sisemine motivatsioon ja poliitiline tahe, et meil oleks korruptsioonivaba majanduskeskkond.“

Ettevõtjad Aasa sõnul korruptsiooni uurimist ei survesta. „Küsimus on, mis on poliitiline tahe.“

Üks küsimus:  Mida saab ettevõtja teha majandus- ja korruptsioonikuritegude vähendamiseks?

Vastab Krista Aas, keskkriminaalpolitsei juht.

Millest meil räägitakse vähe, aga mida ma pean väga oluliseks, on kogu ennetamise ja varajase avastamise temaatika. See pole koht, kus politsei saaks väga palju ära teha, eelkõige on see ettevõtete endi võimalus: nende sisemised kontrollimeetmed, järelevalvemehhanismid, eetika, kogu aus organisatsioonikultuur, juhtkonna enda eeskuju, nulltolerants pettuste ja kuritarvituste suhtes ja muu selline.

Ennetamist on tunduvalt odavam ettevõtetel rakendada, kui oodata, et nad ühel hetkel juhuslikult avastavad end kuriteo ohvriks langenuna ja siis tulevad abi paluma.

Mulle tundub, et selline teadmine ja mõtteviis pole väga ettevõtetesse imbunud, rääkimata omavalitsustest ja avalikust sektorist. See on koht, kus tuleks hästi palju tööd ära teha.

Kriminaalmenetlus on kõige kallim ja vaevalisem tee üleüldse korruptsiooni ja majanduskuritegevusega võitlemiseks. Sellega peab võitlema tunduvalt varem. Kui see töö on tegemata ja loodetakse ainult kriminaalmenetlusele, on võitlus ette kaotatud.