Julge pintslilöögiga La Tabla

Telliskivis asuv La Tabla restoran on sisekujunduselt julgelt värviline nagu ühele Ladina-Ameerika söögikohale kohane.   Foto: Tõnu Tunnel
Signe Sillasoo • 26. september 2016 kell 9:15

Seest siiruviiruline, pealt julgelt värviline – nii võiks kirjeldada restorani La Tabla sisse astudes külalisi tervitavat särtsakat atmosfääri.

Säravad roosad, lillad, punased, sinised, rohelised, kollased lauad, toolid ja aknaruudud on need, mis esmalt silma jäävad, saab lugeda Äripäeva ajakirja Sisustaja septembri numbrist. Pilgul ruumis ringi käia lastes ja detailidesse süvenedes märkab veel värvikirevust, mis mõnusalt kokku sobituma pandud – mööbli kangamuster, sildid ja plakatid postidel ja akendel, värvide mäng valgustitel ja seintel. Kõige selle autoriks on Priit Kuusik – kokk, DJ ja varem näiteks Tallinnas asuva Nano, Võitleva Sõna ning Manna la Roosa sisekujunduse loomisele kaasa aidanud mees.

Lõputult täienev sisekujundus

Ta on julge katsetaja ja kaugel n-ö tüüpilise sisekujundaja töömeetoditest. Ennast nimetabki ta parema meelega ruumikunstnikuks. “Ma ei pelga panna kõrvuti erinevaid värve. Selle juures peab muidugi mingi rütm säilima. Peab oskama värvipsühholoogiaga mängida, muidu võib tulemus hakata inimestele soovitust teistmoodi mõjuma,” sõnab ta endast ja tööst rääkides. 

Söögikoha esimest saali muudab sopilisemaks vanade värvikirevaks võõbatud akendega ümbritsetud istumisnurk.   Foto: Tõnu Tunnel

La Tabla restorani sisekujunduse loomise juures on ta olnud algusest saadik ehk siis enam kui aasta. Veel praegugi, kui restoran on juba mõnda aega avatud, võib teda seal iga päev enne ametlikku uste avamist midagi kõpitsemas näha. Ka meie kohtumise eel on ta parajasti seina lihvimas ja särtsakatele värvidele natukene kulunud muljet andmas. 

Olgugi, et minu kui külalise pilgu jaoks tundub kõik juba paigas ja valmis olevat, on Priidul plaane veel hulgi, mis lähiajal muutmist või täiendamist vajavad – uus põrandakate, postide siltide ja tekstidega varustamine, lounge’i mööbli väljavahetamine ning seinamaali täiendamine, et inimesed soovitavalt selle taustal pilti hakkaksid tegema, on ainult mõni detail, mida Priit mainib. “Siis on juba ok,” sõnab ta rõõmsal toonil ja tunnistab, et n-ö kunstnikuna ühte söögikohta luues võibki seda viimistlema ja täiendama jääda. “See on lõputu rida. Praegu on see alles poole peal,” leiab ta. 

“Eks see risk on ka alati olemas, et võid vindi üle keerata, aga siin tasapisi tehes on võimalik protsessi jälgida ja vaadata, kuidas asjad kujunevad ja kõige paremini kokku sobivad.”

Kõik Ladina-Ameerika hõngu loovad detailid on Eestist kokku otsitud ja Priit Kuusiku poolt ka vajadusel sobilikuks disainitud.   Foto: Tõnu Tunnel
Priit Kuusik, ruumikunstnik

Mulle meeldib lihtsate vahendite ja lihtsate värvidega erinevaid tehnikaid ära kasutades asjadele loovalt läheneda. 

Ladina-Ameerika Eesti asjadest

Kui algselt oli plaanis luua ruumidesse Mehhiko söögikoht, siis praeguseks on see välja kasvanud modernse köögiga Ladina-Ameerika restoraniks. Ühe riigi köögi piiridesse jäämine jäi lihtsalt liiga kitsaks, mistõttu avaneski see eelmise aasta juunis uue kontseptsiooniga söögikohana. Sellest lähtuvalt nõudis muutust ja modernsemat lähenemist ka sisekujundus. Nii ongi Priit, kes vahepeal oli ka köögis peakokana tööl, teinud algselt avara ja natukene lageda, akvaariumis olemise tunnet tekitava kantiini-tüüpi ruumi ringi hubasemaks ja sopilisemaks paigaks, kus kliendid võiksid hea meelega kasvõi mitu tundi veeta. 

Esimese saali keskel loob õdusust ja liigendatust vanadest akendest kokku pandud vahesein. Vanu aknaruute on oskuslikult kasutatud ära ka restorani suurte klaasakende ees, kus need mõnusat miljööd tekitavad. Poste ja aknaruute kaunistavad veel vanad plakatid ja erinevad hispaaniakeelsed hüüdlaused, seinu värvikirevad Ladina-Ameerikale iseloomulikud detailid – kokteiliklaasid, mandoliinid –, letti erinevat värvi puidust lauad, lampe värvikirevad varjud. 

Interjööri loomisel on julgelt kasutatud värve - erinevad sinised, lillad, rohelised, punased, kollased, oranžid on kõik rakendust leidnud.   Foto: Tõnu Tunnel

Oluline on toit ja sisekujundus omavahel kõnelema panna

Marge Tava, La Tabla juhataja

Ladina-Ameerika kontseptsioon laiemalt tundus huvitavam ning trendikam kui ainult Mehhiko söögikoha loomine, sest mitu Lõuna-Ameerika kööki, nagu Tšiili ja Peruu, on viimaste aastate tõusvad tähed gurmeemaailmas. Meie menüüs on muidugi ka mitu põnevat Mehhiko toitu. Ilmselt oleme ainuke restoran Eestis, kes teeb näiteks tortiljad ise maisiterast alates.

Eesmärk oli sisekujundusega edasi anda seda meeleolu, mis tekib päikeselises Lõuna-Ameerikas puhates ja kohaliku kultuuriga kokku puutudes. Umbes sellised näevad välja ka sealsed moodsad ja isikupärased söögikohad.

Konkurssi sisekujundaja leidmiseks me ei teinud. Sisekujunduse idee oli oma meeskonnal olemas ja Priit sobis suurepäraselt selle elluviimiseks. Kuna Priidul on koka taust, siis on temaga lihtsam panna sisekujundus ja toit n-ö omavahel juttu ajama. Moodsa olemusega toit maitseb paremini moodsas keskkonnas. Samuti on oluline funktsionaalsus – restorani siseelu mitte mõistvad sisekujundajad võivad teha väga ilusa kujunduse, aga samas võib jääda funktsionaalsus tagaplaanile.

Raske on täpset numbrit öelda (kui palju sisekujunduse peale on kulunud – toim), kuna oleme algset kontsepti päris palju muutnud ja ümber teinud, aga see number on viiekohaline. 

Kõigi kauge mandri sümboolikaga detailide kokkuotsimine on toimunud Eestis. Midagi peale tortiljamasina näiteks Mehhikost, Brasiiliast, Peruust või mujalt sisekujunduse loomiseks tellitud ei ole. “Me oleme hakkama saanud kohalike vahenditega,” tunnistab Priit. “Ideaalis võiks küll minna kohapeale, seal ringi vaadata ja asju hankida, aga alati ei pea seda tegema. Tänapäeval annab internetiavarus palju võimalusi lahenduste ja ideede leidmiseks”.

Puit aastast 1854 

Kõige põnevama taustalooga detailid ei ole seega pärit kaugelt kontinendilt, vaid hoopis Eesti ühest vanast laudast. Nendeks on 1860ndast aastast pärit puitlauad, mis jaanitules kõrge leegiga põlemisest päästeti ja hoopis sisekujunduse loomisel ära kasutati. “Friida on ka lahe tüüp,” viipab Priit käega lounge’i osas asuvale seinamaalingule. 

Seinamaalid, mis on Priit Kuusiku sõnul peagi täiendust saamas, loovad ruumis mõnusat atmosfääri.   Foto: Tõnu Tunnel

Taaskasutus on La Tabla sisekujunduse loomisel väga au sees olnud, tunnistab Priit. Lisaks mainitud puitlaudadele ja aknaraamidele on uue elu saanud veel euroalused, millest on tehtud värvikirev terrassimööbel, mille teostuse üle ruumikunstnik ise väga õnnelik on. Ära on kasutatud ka väiksemaid nipsasjakesi – näiteks tekiilapudeleid, restorani poole on teel veel vanad hispaaniakeelsed ajalehed ja ajakirjad. Kõik peale viimaste on pärit kohalikest second-hand kauplustest ja vanavaralaatadelt. Põhjuseid selleks on. 

Üheks põhjuseks on soov vähendada enda keskkondlikku jalajälge. “Teiseks see, et vanadel asjadel on tihti väga huvitavad vormid, ideed, värvid. Kui võtta mõni 1930. aastate poster ja panna see tänapäevase kõrvale, siis see on väga kontrastne. Tolleaegne tehnika ja see, kuidas inimesed asju visuaalselt kujutasid, on hoopis teine. See mõjub seetõttu praegu värskelt,” selgitab Priit. 

Et kõik leitud detailid seejuures aga ühes taktis hingaksid, on tulnud tal suurem osa neist oma kätega sobivaks ja interjööri sobituvaks timmida – värvida, lihvida, sobilikuks kujundada. Käsitööd on seega La Tablas väga palju. Sellest kõigest rääkides on ta ise väga õhinas – kõige olulisem on läheneda tema sõnul asjadele leidlikult. “Mulle meeldib lihtsate vahendite ja lihtsate värvidega erinevaid tehnikaid ära kasutades asjadele loovalt läheneda,” kirjeldab ta enda käekirja. 

Värvikirev terrassimööbel on valminud käsitööna, osalt euroalustest.  Foto: Tõnu Tunnel
Hetkel kuum