Ettevõtjate seitse soovitust valitsusele

1. Vabastada erasektorile mitmed täna riigi poolt monopoliseeritud turud ja teenused. Need on näiteks transpordi korraldus, energeetika, keskkonnateenused, sotsiaalhoolekande teenused, tervishoid, tervisekindlustus, pensionikindlustus, haridus. Riigi taandumine teenustest vähendab riigi kulutusi, võimaldab langetada töökohtade maksukoormust ning jätab kodanikele suurema valikuvabaduse. Riigiettevõtete müük vabastab riigi raha muudeks investeeringuteks.

2.  Asendada kõigile kodanikele riigiteenustena pakutavad laustoetused suunatud otsetoetustega ühiskonna tegelikele abivajajatele. Praegu aitab riik suuremas osas neid, kes tegelikult saaksid toime ka ilma abita.

3. Asendada vabaturgu rikkuvad ettevõtlustoetused vastavas mahus maksusoodustustega kõikidele turuosalistele.

4. Motiveerida ettevõtteid looma ekspordile suunatud kõrge lisaväärtusega töökohti Eesti maksuruumis, viies selliste töökohtade maksumäärad maailmaturu konkurentsiga võrreldavaks.

5. Vältida töö kui ettevõtjate ühe kõige olulisema majandussisendi maksustamise mistahes kujul tõuse, sest Eesti tööjõumaksude kogutase on maailmas (jättes kõrvale Euroopa) niigi üks kõrgemaid.

6. Toetada majanduse läbipaistvust ja atraktiivsust investeerimiskeskkonnana, viies börsile suuremate riigiettevõtete osalused.

7. Motiveerida tööjõumaksude erisuste abil kvalifitseeritud töötajate tagasitulekut Eestisse ja välisspetsialistide kaasamist Eesti tööturule. Tuleb mõista, et selliste töökohtade jätkuv tõrjumine jätab riigi ilma ka teistest nende töö tõttu tekkivatest maksutuludest ja positiivsest spill-over efektist riigi majandusele.

Eesti ees seisab täna kaks ühiskonna mõõtmes olulist ja edasilükkamatut majandusülesannet, märgib teenusmajanduse koda.

Esimene on kõikide Eesti kodanike sissetulekute laiapõhjaline kasv. Teine on esimese lahendamise eeldus – üleriigiline ettevõtlusaktiivsuse ehk erasektoris loodud töökohtade ja investeeringute kasv.

Nende kahe põhiülesande lahendamisest sõltuvad omakorda Eesti demograafiline ja majanduslik jätkusuutlikkus ning majanduskasvu võimalused regioonides.

Käimasolevate koalitsiooniläbirääkimiste raames ja ka hiljem tasub otsuste kujundamisel arvestada järgmisi uuringuid ja fakte.

* Eestis tegutseb ettevõtjana alla 4% inimestest. Ettevõtlusest oma põhisissetuleku saajate arvult on Eesti kolm korda maas Euroopa ühest rikkamast riigist Šveitsist. Ettevõtlusega alustamist pärsib maailma mõistes väga kõrge sotsiaalmaks, mille määr on Euroopas üle kahe korra kõrgem kui näiteks maailma juhtivas tehnoloogiariigis USAs. Veel enam, ettevõtjad kannavad üksi sotsiaalmaksu maksmise kohustust, kuid ise juhatuse liikmetena töötuskindlustuse hüvesid ei saa ja ka teisi riigiteenuseid kasutavad vähe. Ettevõtted maksavad riigikassasse ligi 90% riigimaksudest. Meie riik kahjuks ei ole seega ettevõtjate suhtes ligilähedaseltki soosiv, rääkimata solidaarsusest.

* Eesti majandusest üle 70% moodustab teenusmajandus. Vaatamata väiksemale hõivatusele selles sektoris, annab see sektor täna 2/3 Eesti eksportiva ettevõtluse lisandväärtusest, olles riigi peamine eksporditulu tootja ning seega jätkusuutlikkuse tagaja. Teenusettevõtetes omakorda on palgakulud reeglina suurim kulukomponent. Seega sõltub riigi ekspordi edukus väga olulisel määral teenusettevõtete tööjõumaksude tasemest.

* Liiga kõrgete tööjõumaksude tulemusena sai 2015. aastal CV Keskuse uuringu kohaselt üle 30% Eestis töötajatest osa või kogu oma palga ümbrikus. See number näitab selgelt, et oluline osa ettevõtteid turul ei jõua enam neile seatud maksukoormust kanda. Veel enam on neid ettevõtteid, kes maksukoormuse tõttu on tegevuse lõpetanud või üldse alustamisest loobunud.

* Eesti asub kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuselt IMD World Talent Report 2014 andmetel sisuliselt viimaste hulgas ehk 57. kohal uuritud 60 riigist. Oleme selles nimekirjas tagapool arengumaadest Peruu, Tšiili ja Venetsueela. Halvas valguses näitab uuring Eestit ka teistes teadmispõhist ettevõtlust puudutavates kategooriates. Kuna hariduse näitajad on meil keskmised, tuleneb probleem suures osas kõrgeltharitud töötajate kõrgest maksukoormusest.

* Eestis on omavalitsusi, kus avaliku sektori töökohade arv küünib täna 2/3ni. Avalik sektor osutab MKMi poolt tehtud analüüside kohaselt tsentraalselt laias valikus teenuseid, mille tulemusel teenus on küll osutatud, kuid see ei jõua alati abivajajateni, on kohmakas, kallis ja vähese mõjuga. Lisaks on oluline osa riigi kõrgharitud tööjõust hõivatud avalikus sektoris ümberjagajana, mitte erasektoris uue väärtuse loojana. Konkurents tööjõuturul avaliku sektoriga teeb eeskätt maapiirkondade ettevõtete jaoks raskemaks vajalike inimeste palkamise ja vähendab võimalike ettevõtjate arvu.

* Riigi ülesanne on toetada abi vajavaid kodanikke sihtotstarbeliselt, mitte pakkuda laustoetustena kõigile kodanikele tasuta teenuseid. Eesti on täna viimase mudeli esindaja ja see mudel ei ole riikidevahelise konkurentsi valguses jätkusuutlik.

* Teadus- ja arendustegevuse ja nn targa majanduse peamine eeldus on targa tööjõu kättesaadavus ning mõistlik hind, võrreldes maailmaturu hindadega. Võrreldava tööjõuturu olukorra saavutamiseks juhtivate tehnoloogiariikidega peaks tööjõu maksukoormus Eesti ettevõtete jaoks olema tänasest ligi kaks korda madalam. Selline drastiline maksukoormuse langus on võimalik ainult riigi kohustuste vähendamisega ja riigi teenuste üleandmisega erasektorile ja vabale turule.

* Eesti vajab oma majanduse toimimiseks OSKA-analüüsi kohaselt 2020. aastaks 37 000 IT-sektori töökohta. See on rahvusvahelisele konkurentsile avatud tööjõuturg, milles netopalga tase on suhteliselt ühtlane kogu maailmaturul. Eesti mõistes on need oluliselt kõrgemini tasustatud töökohad kui täna Eesti keskmine palk. Sellest tuleb järeldada, et kui Eesti tahab kasvatada oma ekspordivõimet  horisontaalselt (mitte ainult ITs), siis tuleb vältida ettevõtetele selliste töökohtade loomist pärssivaid makse ning ühtlasi valdkonna spetsialistide motivatsiooni Eestisse tööle kolida. IT-töötajate panusest sõltub kõikide Eesti ettevõtete areng.

* Eesti peab motiveerima kodumaale tagasi tulema enam kui 75 000 siit lahkunud aktiivses tööeas ettevõtlikku Eesti inimest. Oluline on mõista, et nende inimeste tänane sissetuleku tase on oluliselt kõrgem siinsest keskmisest. Probleem ei ole pelgalt rahvuslik ja kultuuriline, vaid ka majanduslik. Emigratsiooni tõttu puudub täna Eesti siseturult üle 75 000 tarbija ja maksumaksja, sest nad elavad ja töötavad mujal, tarbivad mujal, maksavad oma makse mujal ja kasvatavad oma lapsed üles mujal. Selline riigi majandusvõimekuse kokkutõmbumine (lahkunud on umbes 10% tööjõust) on sarnases proportsioonis vähendanud SKTd ning seadnud tugeva pinge alla sotsiaalsüsteemi.