Kaia Iva: elatisvõlglaste pettustele võiks olla vähem kaasaaitajaid

27. detsember 2016, 07:00
Sotsiaalminister Kaia Iva meelest ei tohiks elatisvõlglased riigi palgale saada.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161227/NEWS/161229877/AR/0/AR-161229877.jpg

Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva avaldas intervjuus Äripäevale, et elatisvõlglased ei peaks riigi palgale pääsema ning abi oleks sellest, kui tööandja suhtuks elatisvõlga samamoodi nagu riik ega aitaks võlglase petuskeemidele kaasa.

Küsimustele vastab Kaia Iva:

Igal aastal avatakse ligi 1500 uut toimikut maksmisest hoiduvate elatisvõlglaste suhtes. Mida teha, et number ei kasvaks?

Ega see number ilmselt kasvamist jäta. Pered siiski lähevad lahku ja sellega tuleb arvestada. Kui teine vanem ei mõista, et elatisraha läheb lapsele, sekkubki riik.

Esimene pikem samm riigi poolt peakski tulema elatisabi süsteemiga. Rakendame täiendavaid sanktsioone, et mõjutada teist poolt oma kohust täitma. Loodan, et sellel on mõju, kui on näha riigi jõuline tegutsemine ja sellega öeldakse moraalselt välja, et see ei ole okei, kui üks vanem lihtsalt ära kaob ja lapse ka rahaliselt hülgab.

Kohtutäiturite sõnul ongi maksmata jätmise taga esimene probleem moraalne suhtumine. Kas suhtumine elatisvõlga kui päris võlga on hakanud natuke muutuma?

Eks erinevad grupid suhtuvad sellesse erinevalt. See vanem, kes ei maksa, teeb seda ju teadlikult, pidades end kõvaks tegijaks. Küsimus pole ju tavaliselt selles, et võlgnikul poleks üldse raha. Elatise välja mõistmisel arvestatakse ju ka teise poole võimalusi. Küsimus on pigem kättemaksus oma endisele elukaaslasele. Veel hullem, kui last kavataval vanemal tekib uus pere – siis öeldakse sageli, et see pole enam minu asi. Ma ei näe, et selles seltskonnas oleks toimunud positiivset muutust.

Arusaam elatisvõla sobimatusest võiks jõuda nii kogukonda kui töökollektiivi, et me mõistaks, milline kodanik meie kõrval tegelikult töötab, kas ta täidab oma esmast kohustust oma laste ees või mitte.

Probleem on ju selles, et võlglastel pole sageli näiliselt üldse raha, sissetulekud laekuvad sugulaste-tuttavate või nende ettevõtete kontodele. Kuidas võlglaste raha nähtavaks teha?

Kõige suurem võti peitub ka siin ühiskondlikus hoiakus. Võlglane, kes on võlgu oma lapsele, ei saa seda skeemi üksi teha. Tal on pettusele kaasaaitajad, kes lasevad teha midagi enda nimel, maksavad (võlglasele – toim) raha mustalt. Kui muutub suhtumine ja saabub mõistmine, et see toimub nõrgemate arvelt – laste arvelt, siis võiks ka kaasaaitajaid vähem tekkida. See on mõttelaadi kujundamine – kas tööandja on tõesti nõus maksma elatismakse vältimiseks palka mingile teisele arvele?

Vanemad, kes ei maksa oma lastele elatist, on enamasti isad, keda on nende hulgas 96%  –  ca 9000 meest ja 400 naist. Mis sõnumi see meile annab?

See annab selge signaali, et meil on topeltmure, kuna teame, et meil on üldiselt veel ka palgalõhe. Naised teenivad vähem ja ka see raha, mis võiks lapseni jõuda, on selle võrra veel väiksem.

Tänavu 1. märtsini oli vähemalt osa mitte maksvatest isadest emade palve korral avalikus häbipostis kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kodulehel. Kas rongavanemate nimekirja täiesti maha võtmine oli hea mõte?

Nüüd, mil riik hakkab mitte maksvate vanemate eest elatist maksma ja neil tekib võlg riigi ees, ei näe ma põhjust mitte välja öelda, et vanem on elatisabi eest võlgu. Avalik surve aitab meelsusele kaasa. Eeldada, et kui võlg on (täituri poolt – toim) välja nõutud ja siiski väita, et tegelikult on kõik rahad üle kantud, aga keegi lihtsalt ei tea seda, ei päde. Tuleb muidugi mõelda sellele, et võlg poleks otseselt leitav lapse nime järgi. Võlglase enda nimi peaks olema sama lihtsasti kättesaadav kui muude riigimaksude võlgnemise korral.

Kevadel jõustunud sanktsioonid elatisvõlglaste vastu pidid justiitsministeeriumi hinnangul puudutama ligi 2000 võlglast. Praegu on jäänud alustava ettevõtja toetusest ilma 5 võlglast ja juhiluba on peatatud 19 võlglasel. Mida te sellest tulemusest arvate?

Need on esimesed sanktsioonid, mis käivad läbi riigi. On õige, et need on olemas. Kui suudame tekitada ebamugavust juba 19-le isale, siis tuleb ehk arusaamine ka rutem. Kui suudame mõelda välja veel ebamugavusi teadlikult kõrvale hoidjatele, siis on sellest lastele kasu.

Mis on siis sellised sanktsioonid, mis puudutaks võimalikult paljusid võlglasi ja on tõesti hästi ebamugavad?

Juhiluba ilmselt puudutab pea igaüht, samas ei saa unustada, et need võivad olla vajalikud teenistuse saamiseks. Aga juhiloa saamise protsessi on ka võimalik võlglase jaoks ebamugavaks teha, saab teha näiteks lühema tähtajaga lube. Abi oleks ka sellest, kui tööandjad suhtuksid elatisvõlga samamoodi nagu riik.

Kas riik on üldse andnud tööandjatele signaali, et nad võiksid kontrollida riigiportaalist, kas nende potentsiaalne tulevane töötaja on elatisvõlglane?

Küsimus on selles, mis tööandja jaoks üles kaalub – kas tal on vaja kiiresti töötajat või ta on valmis valima. Võlglane võib ju olla ka praegune töötaja. Aga signaal ongi see, kui me sellest räägime ja kirjutame. Me võiks jõuda nii kaugele, et vaatame sellest aspektist ka neid töötajaid, kes töötavad kohaliku omavalitsuse ja riigi palgal.

Aga miks ei võiks siis olla juba resoluutne, et elatisvõlglane riigi palgale lihtsalt ei saagi?

Jah, selle me võiksime sihiks võtta.

Kevadest muutus ka seadus, nüüd on lihtsam elatisvõlglastele vanglakaristust määrata ja igal aastal seda ligi 30 võlglase puhul ka tehakse, kuigi reaalselt vangi läheb võib-olla ainult mõni. Kas vanglakaristus elatisvõla eest on ikka mõttekas?

Vangis istuv isa on ju lisakoormus meie ühisele rahakotile, tööd ta sel ajal ei tee, aktiivses elus ei osale. Ma ei oska öelda, kas see on väga tõhus, võib-olla reaalne arest kolm päeva mõjuks piisava šokina, aga selle analüüsi jätaks ma asjaomastele kaaluda. Vangla üldjuhul inimest vist väga ei kasvata.

Kaia Iva ütleb, et arusaam elatisvõla sobimatusest võiks jõuda nii kogukonda kui töökollektiivi, et me mõistaks, milline kodanik meie kõrval tegelikult töötab.

Kas lubatud elatisabifond käivitub 1. jaanuarist? Huvigrupid pole selgelt aru saanud, kas võivad sellele loota.

Loomulikult, selles pole üldse kahtlust!

Kui suur see fond on ja millise sammuga lubatud 100eurone kuumakse last kasvatavatele vanematele tõusma hakkab? Nüüd on ju koos igati elatismeelne valitsus, kes selle teema eest seisnud, lisaks tõuseb miinimumpalk, elu läheb kogu aeg üha kallimaks.

Selles fondis ei saa raha otsa saada, seda kulub nii palju, kui on vanematelt pöördumisi. See on nagu toimetulekutoetus, mis ei saa piltlikult novembriks otsa. Vaatame esimese aasta ära, kuidas see toimima hakkab. Selge see, et see summa ei saa igaveseks ühesuguseks jääda.

Kas olete arvestanud ka sellega, et praegune nõuete arv ligi 9000 hakkab nüüd kasvama?

Võib küll kasvada, varem ei suutnud mõni vanem üldse ette võtta vaidlust mitte maksva vanemaga. Aga kui suur see tõus on, praegu prognoosida ei oska. Kui tuleb juurde nõudeid, tuleb juurde ka raha.

Kui võlgnikud juba praegu oma tulusid täiturite eest peidavad, siis kuidas peaks riik neilt fondi tagasimaksete jaoks raha kätte saama?

Kui on näha, et vanem elatise maksmisest ei pääse ja riik sellesse sekkub, loodame, et see parandab maksekäitumist – jõuame lähemale tegelikule eesmärgile, kus vanemad jõuavad kokkuleppele ja maksavad ise. Seda illusiooni, et 99% sellest rahast tagasi tuleks, kellelgi ei ole.

Lätis on tagasimaksmise määr isegi alla 20%. Miks meil peaks olema usku, et läheb paremini?

Mõnes riigis on see 60-70% juures, eks see näitab ka ühiskonna küpsust. Algul võib tagasisaamise protsent ka meil suhteliselt kesine olla.

Kui pärast esimest aastat selgub siiski, et meil on Läti stiilis laekuvus, siis mis saab aastal 2018? Kust tuleb siis raha elatisfondi?

See käib intervalliga. Kui võlglane jääb võlgu, siis kohe järgmisel kuul ta ilmselt ka riigile ei maksa. Ilmselt me järgmisel aastal väga ilusat või isegi tavapärast numbrit ei saa. Stampvastus on, et eks see raha tuleb riigieelarvest. Püüame teha nii, et kui meie kõrval on elatisvõlglasi, siis maksumaksja suunaks oma pahameele tema peale. Nii oleme pika sammu edasi astunud, aitamata peita võlglaste varasid ega sissetulekuid.

Mille poolest on riigile võlgu jäämine ebamugavam kui otse oma lapsele võlgnemine?

Need samad väiksed sanktsioonid on esimene asi ja selle teema esiplaanile tõstmine peaks olema kõige olulisem ebamugavustekitaja. Sellest rääkides loodame jõuda oma sõnumiga ka tööandjateni ja ühiskonnani laiemalt.

Kuidas 100 eurot kuus ema elu lihtsamaks teeb? Ta peab ikka kohtutäituriga edasi suhtlema, kogu valu jääb alles.

Nõue peab ikkagi tulema vanemalt, seda ei saa keegi teine ära korraldada. Aga teadmine, et ka kõige halvemal juhul ei lähe selle nõude esitamine tühja, võiks olla motivaator, et see vaev tasub ära.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. December 2016, 15:05
Otsi:

Ava täpsem otsing