Valitsuse lubadused otsustavad streigi

Arstide hoiatusstreik eelmise aasta 20. septembril regionaalhaiglas.   Foto: Andras Kralla

Tervishoiutöötajate streigiotsus sõltub sellest, milliseid lahendusi pakub töö- ja terviseminister märtsis.

Seoses kollektiivleppega on üleval ka üks pakiline teema: tervishoiutöötajate palgatõusuks haigekassas kõrvale pandud 23,6 miljonit eurot. Veel veebruari keskel puudus selgus, mis plaanid selle rahaga on juhul, kui palganumbreid määravat kollektiivlepet ei sünnigi.

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Maris Jesse sõnul ei jääda ootama kollektiivlepingut selleks, et palgatõusu komponenti muuta. Ta selgitas, et tervishoiuteenuste hindades sisalduva palgakomponendi muutus on jätkuvalt vajalik. “Kollektiivleppe sõlmimise aega ei oska praegu keegi ennustada, seetõttu ei pea mina mõistlikuks seda ootama jääda,” märkis ta.

Kui arstid soovivad kollektiivleppesse tervishoiu lisarahastuse ja jätkusuutlikkuse sõnastust, siis haiglate liit lükkas lepitaja ettepanekud tagasi ületöö koefitsientide mittefikseerimise tõttu.

Veebruari keskel, sõbrapäeval, kutsus riigikogu sotsiaalkomisjon haigekassa ja ministeeriumi ning arstide esindajad kokku, et tekkinud olukorda arutada ja osapooled ära kuulata. Koosolek kestis mitu tundi, kuid kohapeal lahendusi ei tekkinud. Küll aga kinnitas sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt, et toetab igal juhul tervishoiu rahastamise suurendamist.

Usk lahendustesse püsib

Ühe koosolekul osaleja, arstide liidu (EAL) peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul ei ole arstide esindajad kollektiivleppe läbirääkimiste vältel päriselt usku kaotanud, et kõik hästi laheneb. Üks arstide tingimus selleks on, et tervishoiusüsteemi rahastus paraneks nii palju, et tagatud saaks patsientidele vajalik arstiabi nii järgmisel aastal kui ka edaspidi.

“Me juba peaaegu usume, et seda raha tõesti juurde tuleb, aga nüüd on põhiküsimus, kuhu see konkreetsemalt suunatakse ja kas haiglaravikriis ikkagi lahendatakse sellega ära?” arutles Rehemaa.

Ta jätkas, et arstkond räägib praegu selgelt, et kõige suuremad probleemid on tervishoius haiglaraviga, mida on rahanappuses enim kokku tõmmatud. Seda seisukohta väljendas ka arstide liidu pöördumine mullu detsembris. Rehemaa rõhutas, et kuskil tervishoius ei ole raha ülearu, aga kui vaadata, kus on seis kõige hullem, siis see on haiglaravi ja sinna tulekski eelkõige panustada.

Sotsiaalministeerium viib tervishoiu rahastamise parandamist puudutavad ettepanekud valitsuskabinetti 2. märtsil. Rehemaa sõnul ütles EAL riigikogus välja, et kui ettepanekute paketis on kirjas, mida selle lisarahaga tehakse, siis tahaksid arstide esindajad plaaniga enne valitsusse viimist tutvuda ja ministriga arutada.

Ka käis EAL välja, et kuna inimestel on õigus vältimatut arstiabi saada ja raviasutustel kohustus seda anda, siis peaks ka seda lugema n-ö avatud kohustuseks (nagu nt haiguslehtede hüvitamine) ja tasustama täies mahus koefitsiendiga 1,0.

Erakorralist ja plaanilist tööd haiglates tuleks arvestada eraldi. Selle suhe on laias laastus 60 : 40. “Mida rohkem on erakorralisi haigeid, keda vastu võtmata jätta ei saa, seda rohkem sööb see ära plaanilise töö mahtu ja kasvatab ületööd,” lisas Rehemaa.

EAL toetas istungil ka minister Ossinovski alkoholipoliitikat ja liidu eestseisuse liige Andres Kork kutsus riigikogu liikmeid üles hääletama alkoholireklaami ja -müügi piirangute poolt. Ta lisas, et alkoholikahjude ennetamine on veel üks võimalus tervishoiukulusid kokku hoida.

Unikaalne olukord

Haiglate liidu juhatuse esimees Urmas Sule ütles, et ei mäletagi, millal viimati selline olukord oli, kus kehtiv kollektiivlepe tervishoius puudub. Ta kinnitas, et haiglate liit on alati proovinud anda omalt poolt kõik endast oleneva, et kollektiivlepe saaks sõlmitud.  Millal võiks alata uued kollektiivleppe arutelud, seda Sule arvata ei osanud.

Tervishoiuala uue kollektiivlepingu läbirääkimised katkesid 2. veebruaril üksmeelele jõudmata. Lepingu allkirjastamata jätmise üks põhjus oli rahuolematus tervishoiu rahastamisega. Ka on tervishoiutöötajatele ja tööandjatele oluline, et ravijuhtude arv kasvaks.

Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Maris Jesse sõnul ei saa streikimisest keegi midagi võita.  Foto: Raul Mee

Ettepanekud valmivad

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse möönab, et kitsaskohad tervishoiu rahastamises on teada üle kümne aasta, kuid otsuseid pole tehtud tänaseni.

Mis variantidega ministeerium praegu töötab, et märtsiks välja tulla?

Sotsiaalministeerium, haigekassa ja rahandusministeerium oma ettepanekutes tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkusest lähtuvad varasemast analüüsist ehk sellest memorandumist, mis esitati eelmise aasta juulis valitsusele. Toona Taavi Rõivase valitsus polnud otsusteks valmis, küsis erinevaid lisaanalüüse väiksemate teemade kohta, mis aga ei ole lahenduseks. Sotsiaalministeeriumi ja haigekassa  ettepanekutest olulisim on jätkuvalt mittetöötavate pensionäride eest sotsiaalmaksu tasumine.

Miks just see?

See aitab kõige paremini maandada elanikkonna vanuselisest struktuurimuutusest tulenevat riski ravikindlustusele. See on jätkuvalt ka kõige suurema rahalise mahuga ettepanek, umbes 130 miljonit eurot aastal 2018, aasta-aastalt kasvades. Kuid sellele lisandub rida väiksemaid ettepanekuid. 

Riigi esindajad on selle aasta kohta esile tõstnud lisandunud 10 miljonit eurot, mis läks kardioloogia, neuroloogia erialade ja bioloogiliste ravimite eelarvetesse. Meedikute arvates pole see piisav, et sellest nii palju rääkida. See võib näida väike summa haigekassa üldiste mahtude kõrval, aga siiski ei saa öelda, et see on mitte midagi.  See raha muidugi jaguneb eri haiglate vahel ja muutub väikseks, aga mõeldes väiksemate haiglate aasta eelarvetele, siis 10 miljonit on mitme väikehaigla eelarve kokku. See oli ka terve Tervise Arengu Instituudi aasta eelarve.

Miks ikkagi ei saa haigushüvitisi haigekassa eelarvest välja viia?

See on üks ettepanekutest, mida arutatud on, aga see ei lahenda demograafilist probleemi. See annab ühekordse efekti. Saame mingi raha juurde, kuid töötajate arv väheneb edasi, nii nagu ka sotsiaalmaks palkadelt. Samas on üks ettepanek juba kõlanud: sünnitushüvitiste väljaviimine haigekassast seoses vanemapuhkuse süsteemi muutusega. Siiski peab osa kohustuste riigieelarvesse andmisega olema haigekassa valmis mingeid uusi kohustusi vastu võtma.

Kust veel leida lisaraha? Eraravikindlustus?

See hetkel päevakorras pole, kuna see ei too olulist lisaraha. Kindlustuse mõte on kaitsta ennast ootamatute lisakulude eest. Tervishoius vajatakse seda näiteks hambaravi või suurte ravimikulude puhul. Elu aga näitab, et osa inimesi suudab hambaravi eest niigi maksta ja samad inimesed suudaksid ka kindlustuse eest maksta. Need, kes ei suuda hambaravi eest maksta, ei suuda ka erakindlustust maksta. 

Kuidas minna edasi olukorras, kus usaldamatus raskendab head koostööd?

Esiteks ma kinnitan, et südamest mõistan arstide, tervishoiutöötajate ja tervishoiu juhtide frustratsiooni. Ka ise olen kurvalt nentimas, et oleme olukorras, kus tervishoiu rahastamise probleeme teame üle kümne aasta, kuid otsuseid tänaseni pole. Kahjuks on see mõnel osapoolel vähendanud üldse usku riigi otsustesse. Teisalt, üksteist usaldamata pole lahendused võimalikud. Kõik suured muudatused tervishoius –  perearstireform, haiglareform – on sündinud osapoolte koostöös. On mõistetud kompromisside vajadust ja olemust. Ei olnud seda, et me kõik püsime jäigalt oma seisukohtadel. Ühisosa leidmisel selguvad võimalused edasi minna.

Üks usaldamatuse allikas on haiglate ületöö koefitsient. Miks seda ei saa ära lahendada?

Sügisel 2016 sai haigekassa osa nõukogu liikmete poolt väga tugeva kriitika osaliseks eelarve ülekulu tõttu. Juhatus kohustus esitama ettepanekuid eelarvepiiridest kinnipidamiseks. Üks ettepanekuid oli ületöö koefitsiendi vähendamine. Kuid seda ettepanekut ei ole seni rakendatud. Haiglate ületöö makstakse kinni samas mahus kui 2016. aasta alguses – 0,3 statsionaarses abis ja 0,7 ambulatoorses arstiabis. Ikkagi on haiglatel ja arstlikel ühendustel hirm. Soov on see põlistada kollektiivleppesse, ehkki oleme suuliselt kinnitanud, et seda plaani pole.

Mina olen ületöö koefitsiendi leppesse toomise suhtes skeptiline. Kollektiivlepe on eelkõige töötingimuste kokkulepe tööandjate ja töövõtjate vahel. Küll aga saab selle panna lisadeklaratsiooni, kuid sealgi peab sõnastuse üle arutama, mitte tingimata fikseerima näidud kaheks aastaks. Näiteks oleks edaspidi otstarbekas erialati erisusi teha. Kuid see on kõik eraldi jutt.

Kui reaalselt te streigi toimumisse usute?

Ausalt öeldes ma ei näe, et keegi streikimisest midagi praegu võita saaks. Täitsa siiralt. Ainus, mida streik tekitab, on venitamine ja käärimine, mis tervishoiu rahastamise muudatustele kuidagi kaasa ei aita.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas