Jooksevkonto ülejääk kasvas mullu rekordsuureks
Jooksevkonto ülejääk oli 2016. aastal taasiseseisvusaja suurim – 2,7% SKPst, kirjutas Eesti Panga ökonomist Kristo Aab. Investeeringute tegemisel eelistatakse teenitud tulu reinvesteerimist uue raha kaasamisele.
Möödunud aastal ületas jooksevkonto ülejääk esimest korda poole miljardi euro piiri. Suure ülejäägi põhjustas mahukas kaupade ja teenuste väljavedu, mis eriti hoogustus aasta teisel poolel. Võrdluses 2015. aastaga suurenes jooksevkonto ülejääk ligikaudu 100 miljoni euro võrra ja seda peamiselt väiksema tulude väljavoolu tõttu. Viimaste aastatega võrreldes jooksevkonto ülejäägi suurenemine siiski selgelt aeglustus, mis on kooskõlas Eesti Panga majandusprognoosiga.
Peale heade eksporditulemuste kasvas 2016. aasta neljandas kvartalis endiselt kaupade ja teenuste sissevedu. Aasta kokkuvõttes suurenes kaupade sissevedu üle 3% ja teenuste sissevedu koguni üle 8%. Kui aasta esimeses pooles toetas kaubaimpordi kasvu kapitalikaupade ehk investeeringuteks mõeldud toodete sissevedu, siis aasta lõpuni samasugust tempot hoida ei suudetud ning neljandas kvartalis veeti kapitalikaupu sisse isegi vähem kui aasta varem. See viitab (ettevõtete) ettevaatlikkusele investeeringute tegemisel ning üldise investeerimisaktiivsuse oodatust tagasihoidlikumale taastumisele. Seda kinnitab ka maksebilansi finantskonto, mis näitab, et välisomanduses olevate ettevõtete osa- ja aktsiakapitali tehti otseinvesteeringuid vähem, kui sealt raha välja viidi, ehk n-ö uut raha investeerimiseks 2016. aastal riiki ei tulnud.
Eesti nõuded välismaailma vastu suurenesid 2016. aastal rohkem kui kohustused ja seega oli Eesti aasta kokkuvõttes netolaenuandja. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ehk riigi välisnõuete ja väliskohustuste vahe kerkis selle taustal aasta kokkuvõttes –37%ni SKPst. Ülejäägis jooksevkonto loob eeldused netoinvesteerimispositsiooni paranemiseks ning praeguse trendi jätkudes võiks Eesti järgnevate aastate jooksul jõuda ka Euroopa Komisjoni soovitatud –35%ni. Euroopa Komisjon käsitleb rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni kui üht näitajat, mille abil tuvastada võimalikke tasakaalustamatusi majanduses, ja on tasakaalu ohustavaks piiriks seadnud –35% SKPst.