Saastekvoodi äri muutuste keerises

Kasvuhoonegaaside heitkoguste kauplemissüsteemi lõi Euroopa Liit selleks, et võidelda kliimamuutuste vastu. Skeem hakkas toimima 12 aastat tagasi. Praegu on käimas kolmas periood ning kauplemissüsteemi nägu on palju muutunud. Põhiline sisu on aga ikka sama: igal õhku paisatud süsihappegaasi tonnil on oma hind ning vastavate ühikutega saab vabal turul kaubelda.

Praegune heitmekvootide kauplemissüsteemi periood saab läbi 2020. aastal. Mis täpselt edasi saab, pole veel päris selge: kõnelused alles käivad. Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja liikmesriigid on kõik oma ettepanekud teinud, ent konsensust veel pole.

Nüüd on oluline roll täita Eestil, mis aasta lõpuni on kõiki liikmesriike koondava ELi nõukogu eesistujariik. Pooleks aastaks jäetakse Eesti enda kitsas vaade kõrvale ning seistakse kogu Euroopa eest, kinnitas keskkonnaministeeriumi asekantsler Meelis Münt.

Üksmeel tuleb leida direktiivi muutmises. „Töötame selle nimel, et aasta lõpuks ikkagi kokkuleppele jõuda,“ ütles Münt. Aega oodata enam palju pole, kuna uus periood algab juba 2021. aastal ning ettevõtetel on vaja kindlust.

Üksmeelt leida on raske ning eri meelt ollakse ka selles, mis on süsteemi juures valesti – ning kas midagi üldse viltu on. Tihti tuuakse veana siiski välja, et heitkoguste õhku paiskamine on ajas üha odavamaks muutunud: kui kuus-seitse aastat tagasi maksis tonn süsihappegaasi 15-20 eurot, siis viimastel aastatel on see kõikunud nelja ja seitsme euro vahel, olles praegu stabiliseerunud 5,5 euro kanti.

„Muidugi peab keskkonnast hoolima, aga minu hinnangul heitekaubanduse süsteem tegelikult ei tööta,“ põrutas suurde Heidelbergi kontserni kuuluva Kunda Nordic Tsemendi juht Meelis Einstein. Just sellepärast, et tulnud pole oodatud hinda 30–40 eurot tonnist, mis annaks võimaluse suuremaks heitmete vähendamiseks investeerida.

Küll aga on kvoodisüsteem toonud tsemenditootja juhi sõnul endaga kaasa kolmandate riikidega võrreldes ebavõrdse olukorra turul. „Euroopa Liidu tootjad peavad kvootidega kauplema ja teistel sellega seotud kulu ega piiranguid ei ole,“ märkis Einstein.

Pihta saavad tema sõnul eelkõige ELi piiririigid. Näiteks Kunda tehas peab tootmisel heitmetega arvestama, vajadusel kulu kandma ning samal ajal konkureerima väljastpoolt ELi tuleva tsemendiga, kus kvoodikulu pole. „See ei ole kuidagi pidi õiglane. Keset Euroopat see ei mõju, sest sinna väljaspool ELi toodetud tsement ei jõua,“ tõi Einstein välja.

Tööstussektor saab suure osa vaja minevast kvoodist tasuta: kui sealne heitmete kogus oli aastatel 2013–2016 keskmiselt 1,5 miljonit tonni, siis tasuta ühikuid eraldati 1,4 miljonit ehk 88% vajaminevast. Üle kogu Eesti oli sel perioodil heitmeid 14 miljoni tonni jagu, tasuta jagati seejuures 5,3 miljonit ühikut. Suur vahe tuleb sellest, et elektritootmise eest tasuta ühikuid ei saa ning näiteks Eesti Energia peab sisuliselt kogu vajamineva kvoodi turult ostma.

Kõik turuosalised ei arva sugugi, et süsihappegaasi hind peab tingimata väga kõrge olema, peaasi on, et heide väheneb. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Münt möönis, et sellises vaates on omajagu tõtt – kauplemissüsteemi edu näitabki see, et heitkogused on vähenenud.

Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteem toimib nii, et igale liikmesriigile antakse teatud hulk kvooti vastavalt sellele, kui palju varem heitmeid vähendatud on. Riigid müüvad selle automaatse süsteemiga ühiselt ja kindla graafiku alusel maha. „Kolm korda nädalas. Detsembris on ainult korraks paus,“ ütles keskkonnaministeeriumi nõunik Johanna-Maria Siilak, kes igapäevaselt kauplemissüsteemi ja uue perioodi läbirääkimistega tegeleb.

Heitkoguseid saavad osta kõik, kes vastavad tingimustele. Hind kujuneb turul ja maha äritud heitkoguste eest saadud raha jääb riigile. Eestis läheb pool kvoodimüügi tulust riigieelarvesse, ülejäänu kliima- ja keskkonnaprojektidesse. Näiteks on toetatud korterelamute energiasäästu, taastuvenergia kasutuselevõttu väikeelamutes ja küttesüsteemide uuendamist.

Tulu teenimise aspekt paneb riigid üsna keerulisse seisu. Isegi kui kõrvale jätta süsteemi tegelik mõte ehk kliimamuutuste mõju vähendamine, on olukord riikide vaatest majanduslikus mõttes keeruline. Ühest küljest tähendab kvoodi kõrgem hind  suuremat tulu riigikassasse. Teiselt poolt – mida kõrgem hind, seda kehvemas seisus on kohalikud ettevõtted. Eestis on dilemma eriti suur, kuna meie põlevkivitööstus on üpris tugev saastaja.

Münt tõi siiski välja, et Eesti suund on olnud toetada süsihappegaasi hinna tõusu. Ka põlevkivitööstuses on võetud siht liikuda kivi põletamiselt üle säästlikumale, efektiivsemale ja vähem saastavale põlevkiviõli tootmisele. Elektri tootmisel hakkab aga üha suurem roll olema taastuvenergial, seejuures näiteks puidu põletamisel.

„Lähtudes ELi kliima- ja energiapoliitika eesmärkidest langetas Eesti Energia juba mõnda aega tagasi strateegilise otsuse alternatiivsetest allikatest elektri tootmise ja põlevkiviõli tootmise suurendamiseks ning põlevkivi otsepõletamise vähendamiseks,“ ütles riigifirma regulaatorsuhete juht Andres Sutt.

Eesmärgiks on Eesti Energia seadnud toota 2020. aastal 40% elektrist alternatiivsetest allikatest. Praktikas tähendab see portfelli süsinikuintensiivsuse tugevat vähendamist ja ühtlasi süsinikdioksiidi hinnariski maandamist. See aga võimaldaks firmal Suti sõnul ka kõrgema kvoodihinna tingimustes konkurentsivõimeliseks jääda.

Suure soojatootja ning seeläbi ka suure kvooditarbija Fortum Tartu juht Margo Külaots märkis, et süsiniku odavnemine ajas on kindlasti negatiivne – nimelt võib see suurendada saastamist, aga saastamises on väga raske midagi positiivset näha.

„Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemi tuleb muuta selliselt, et see reaalselt suunaks majandust dekarboniseerimisele,“ ütles soojatootja juht. Kui süsteem sellisena toimiks, poleks Külaotsa sõnul vaja ka muid suunavaid meetmeid ega toetusi.

Hinda kergitab juba praegu see, et uue kvoodi turule lisandumine väheneb ajas. Aastal 2013 jaotati kõikide liikmesriikide vahel proportsionaalselt laiali 1,7 miljardi tonni jagu kvooti, sellest veidi vähem kui pool läks tasuta ettevõtetele, ülejäänu müügiks riikidele Igal aastal väheneb kogus 1,74%. Kui praegu kõneluste käigus kokku lepitu pidama jääb, hakkab alates 2021. aastast kogus vähenema koguni 2,2% aastas.

Nõudlus on aga kahanenud pakkumisest märksa kiiremini – suurt rolli mängib selles kõiki ootamatult tabanud majanduskriis. „Kvoodi hind sõltub laias laastus öeldes lisaks kliimapoliitikale üldisest majanduslikust aktiivsusest, innovatsioonist ja tehnoloogia arengust, taastuvenergia arengust ning energiatõhususe eesmärkide saavutamisest,“ märkis Eesti Energia regulaatorsuhete juht Sutt.

Madala majandusaktiivsusega perioodidel nõudlus väheneb. Paljud näevadki pikalt oodatust madalamal püsinud kvoodihinna taga 2007.–2008. aasta globaalset finantskriisi ja selle järelmõjusid. Majanduskriisi ajal ja sellele järgnevatel aastatel tekkis turul heitkoguse ühikute ülejääk, mis endiselt hoiab hinda madalal. Suti sõnul on sama mõjuga aga ka näiteks taastuvenergia ja energiatõhususe sihtide saavutamine planeeritust kiiremini.

Osa kvooti antakse tööstusfirmadele ja soojatootjatele tasuta, elektritootjad peavad küll kogu vaja mineva koguse turult ostma. Ettevõte saab tasuta kvooti vastavuses sellega, kui efektiivne on tootmine võrreldes enda sektori kõige tublimatega. Arvesse võetakse reaalseid heitmeid.

Kuna kvoot määratakse peaaegu kümnendiks ette, tähendas majanduskriis ka seda, et tööstustel jäi eraldatud kvoote massiliselt üle, kuna tootmist tuli vähendada ning uut tootmist ei tulnud oodatud mahus juurde. Pakutud kauba järgi oli nõudlus üliväike. Asekantsler Münt tõi välja, et üle kogu Euroopa on kontodel kokku 1,7 miljardi tonni eest kasutamata kvooti – umbes sama palju, kui riigid aastas turule paiskavad.

Lühiajaliselt peaks hindu tõstma niinimetatud turu stabiliseerimise reserv. Liikmesriikidelt võetakse proportsionaalselt kvooti ära, et viia praegu pakkumise poole kaldu olev turg tagasi tasakaalu. Kvooti kõrvaldatakse turult üha enam ning lühiajaliselt võib see hindu tõsta, ent pikas vaates pole reserv lahendus.

Eelmisel nädalal vahendas Reuters aga, et analüütikud on süsiniku hinna prognoose taas langetanud, kuna kõnelused liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel ei edene soovitud tempos. Lühiajaliselt peaks turg reageerima kerge tõusuga: järgmisel aastal oodatakse hinnaks kuus eurot tonnist, 2019. aastal veidi enam kui 8,5 eurot heitetonni eest. Prognoos on siiski vastavalt 3,5% ja 2,7% väiksem kui aprillikuises analüüsis oodatu.

Põlevkivifirma VKG hinnangul on kasvuhoonegaasi heitkoguste kauplemissüsteem ennast õigustanud ning selle eelised on ühetaolisus ja läbipaistvus, ent peamiselt see, et hinna määrab turg, mitte ametnike või konkureerivate sektorite suva, rääkis tööstusfirma suhtekorraldusjuht Irina Bojenko.

„Samas, kui Euroopa Liidu ettevõte peab konkureerima väljaspool Euroopa turgu teiste riikide ettevõtetega, kes pole rakendanud nii karme meetmeid, on see kindlasti konkurentsi pärssiv meede. See on riskikoht, millega tuleks kindlasti arvestada kas või Pariisi kliimakokkuleppe võtmes,“ rääkis VKG suhtekorraldusjuht.