Danske panga sünge siseelu

Sellise pildi joonistab taanlaste ajaleht Berlingske Danske Eesti filiaalist, kus aastaid liigutati rahapesutõkestamise reegleid eirates miljoneid eurosid - kõik see viis lõpuks Taani suurima panga sügavasse kriisi.

Sadade markiiside tagant paistavad vaevu akende hallid klaasid. Tuimad peegelpaneelid põrgatavad tagasi iga uudishimuliku pilgu. Vähesed hooned Tallinnas sobinuks paremini Danske Banki Eesti peakontori saladuste varjamiseks. Või mõnede miljonite varjamiseks – et teemasse jääda. Vähemalt väljanägemise järgi hinnates.

Danske Eesti puhul sobib selline sümbolism tähelepanuväärselt hästi tegelikkusega kokku, sest just hoones sees, päikesevarjudest loori taga, kanti aastaid üle kahtlasi miljoneid sama kahtlaste klientide vahel.

Taanis hoiti silmad kinni?

CBSi juhtkonna liikme, juhtimisvaldkonna professor Flemming Poulfelti sõnul kirjeldati väga ebatervet kultuuri. „Neid kirjeldusi kuuldes tuli vägisi pähe mõte, et Danske Banki Kopenhaageni juhtkond pidi ilmselt silmad kinni pigistama Eesti probleemide ees.“

Aastaid elas Danske Eesti vaikset elu. Filiaal sai Taani pangandusgigandi osaks 2007, kui Danske Bank võttis üle Soome Sampo panga ja selle 141 000 Eesti klienti. Eelmisel kümnendil tekkinud finantskriisi ajal olid Danske Bankist enamiku silmad pööratud kontserni Iiri ja Põhja-Iiri osakonnale, mis tootsid suuri kahjumeid. Eesti filiaal teenis aga sel ajal väga stiilselt kenasti raha. Täna teame selle edu vähemalt osalist seletust.

Iseäranis tõi kassasse raha üks kliendigrupp, ja seda olenemata kriisist. Välisklientide – peamiselt vene – osakond „non-resident customers“. Berlingske andmetel oli osakonnal kõrgajal paar tuhat klienti, kes tootsid Eesti filiaalile suurema osa aastakasumist, mis 2012 ja 2013 oli ligi 55 mln eurot.

„Osakond teenis pangale märkimisväärset tulu,“ ütles üks allikas.

Tegemist ei olnud keerukate kontodega, need olid täiesti tavapärased, ainsaks eesmärgiks raha üle kanda. Palju raha. Ja sageli.

Kontode väljavõtetest nähtub, et päevas kanti korduvalt kontole ja sealt edasi miljoneid Taani kroone. Vahepeal nõudis pank teenustasudena oma osa, tagades nii endale hõlptulu.

Peidus omanikud

Kliendid olid aga väga keerukad. Paljud neist olid Briti regkoodiga LP- või LLP-ettevõtted. See tähendab ettevõtlusvormi, mis võimaldab omanikku varjata. Üldjuhul on sellise konto omanik maksuparadiisis, näiteks Belize'is või Seišellidel, registreeritud ettevõte, mida esindab mitte millestki midagi teadev vahemees.

Juba 2011-2014 aastatel olid paljud töötajad teadlikud sellest, et välisklientide osakonnas toimusid valgustkartvad teod, mainis mitu allikat.

„Polnud palju vaja, et mõista, et siin on tegu ettevõtetega, mis ei tegele ettevõtluse ega töötamisega. Need ei teeninud ise raha. Kuid sellegipoolest said nad üle kanda hiigelsummasid,“ ütles allikas.

Kahtlase kliendi kohta leiab näite Aserbaidžaanist liikunud rahavoogudest. Panga dokumentide järgi oli miljoneid vahendanud kahe firma omanikuks isik, kes lähemal uurimisel osutus Bakuu ühes kuuris elavaks vaeseks põgenikuks. Firmade pärisomanik oli peidus.

Küsimusi kardeti esitada

Kuigi rahapesutõkestamise reeglid nõudsid pangalt klientide ja nende raha kontrollimist, esitati Eesti filiaalis harva kriitilisi küsimusi. Osakond koosnes 20-30 valitud nõunikust, kes pidasid end ülal nagu "pank pangas", märkis üks allikas. „Nad olid äärmiselt salatsevad ja ei suhelnud üldiselt kolleegidega väljastpoolt oma osakonda,“ ütles allikas, kes lisas: „Kuid kõik teadsid, et osakond tagas suure osa filiaali sissetulekutest, nii et keegi ei julgenud tegelikult küsida, mis toimub. Kui keegi seda tegi, siis teda kas ignoreeriti või langes ta juhtkonna kriitika alla.“

Danske oli Eestis tuntud kui üks pankadest, kuhu pöörduda, kui polnud ausaid kavatsusi ja kui sooviti näiteks raha pesta, märkis allikas.

Seda polegi vähe öeldud. Baltimaade finantsmaailmal on kirju ajalugu. Kopenhaageni Ärikooli professor Ole Risager töötas 2000ndatel Rahvusvahelise Valuutafondi vanemökonomistina Balti riikides. Toona oli siinsel pangamaailmal metsiku lääne maine.

„Maailmas oldi 2000ndatel teadlikud sellest, et võimaliku rahapesu risk oli Balti pankade kaudu hiiglaslik. Isu riskialti kapitali järele oli suur, puudusid reeglid ja pädev võim. Täiuslik kokteil pangameeste jaoks, kes olid nõus piire ületama,“ ütles Risager, kel on samuti raske mõista Danske Banki praeguseid väiteid selle kohta, et neil polnud rahapesust enne 2014. aastat aimu.

„Teades, kui suurte, miljonitesse ulatuvate summadega oli tegu, on minu arvates ebatõenäoline, et Danske Banki juhtkonnal ei tekkinud isegi kahtlust, et Eesti filiaalis on midagi valesti.“

Kingitused ja altkäemaksud

Eesti majandusleht Äripäev, kellega Berlingske teeb rahapesusarja tutvustamisel koostööd, tõi samuti päevavalgele tähelepanuväärseid detaile Eesti filiaali argipäevast. Novembris tsiteeris väljaanne anonüümseid allikaid, kelle sõnul filiaali töötajad võtsid vastu kingitusi kahtlastelt klientidelt.

Berlingskel pole õnnestunud hankida dokumentatsiooni Danske Bank Eesti töötajate kahtlastelt klientidelt kingituste vastuvõtmise kohta. Kuid kirjeldatu tuletab meelde teist sarnast suurt rahapesujuhtumit, mis ajalehtede esikülgi täitis: Deutsche panga Moskva-filiaali rahapesu, mis läks Saksa suurpangale sel aastal miljoneid maksma.

Deutsche panga juhtumi arenedes ilmnes, et vahendaja pakkus panga töötajale altkäemaksu, et see rahapesutõkestamise reeglite suhtes silma kinni pigistaks. Seesama vahendaja oli samal ajal ka Danske Bank Eesti välisklientide osakonna klient - ta mängis keskset rolli mitmes kahtlases väärtpaberitehingus, nn peegeltehingutes, millest Berlingske on sel aastal varem kirjutanud.

Allikad rääkisid nii Berlingskele kui Äripäevale, kuidas kliendi esindaja võis töötajat ähvardada ja kuidas tekkisid „äärmiselt ebameeldivad situatsioonid“, kui töötajad esitasid küsimusi kliendi identiteedi ja raha päritolu kohta. „See räägib mõndagi sellest, milliste vahendajatega meil oli tegemist,“ ütles üks allikas.

Danske Banki selgituste järgi visati viimased kahtlased kliendid välja alles 2015. aasta lõpus. Kuid enne seda oli Eesti finantsjärelevalve sunnitud pangale ettekirjutuse tegema - liiga aeglaselt kulgeva korrastuse pärast.

Näiline puhastus?

Nüüd on välisklientide osakond minevik ja Danske Bank kinnitab, et rahapesu tõkestamise kontroll Eestis toimib. Lisaks rõhutas pank, et juhtumi avalikuks tuleku järel vahetati Eestis juhtkond välja. See ei pea siiski paika.

Endine juht Aivar Rehe lükkas tagasi väite enda vallandamise kohta. Paljud allikad avaldasid imestust selle üle, et jätkuvalt on filiaalis kõrgel kohal vähemalt kaks rahapesuperioodist pärit keskset juhti: Ivar Pae, kes tollal oli asetäitja, on praegu filiaali juht, ja Tõnu Vanajuur, kes on panga ettevõtlusklientide osakonna juht ja oli toona sellesama välisklientide osakonna juht.

„Mõistagi kaasneb koristustööga palju müra, kuid Danske Banki kinnitus korrastuste kohta räägib vastu sellele, et nii mõnigi tollane juht jätkab endiselt oma tööd Eesti filiaalis,“ ütles professor Flemming Poulfelt.

Kas Danske Eestis vahendatud rahapesu ulatus kunagi ka välja selgitatud saab, pole teada. Panga minevikus kaevama hakkajatel on aga piisavalt, millest kinni hakata. Berlingske valduses on kontoväljavõtted, mis kinnitavad, et nüüdseks suletud välisklientide osakonnas teenindati hulka kahtlaseid ettevõtteid, kellest avalikkus pole midagi kuulnud. Näiteks Faberlex LP ja Jetfield Networks Ltd., kelle tundmatud omanikud pööritasid kontode kaudu maksuvabasid hiigelsummasid.

Nagu ütles üks allikas: „Sellest, mis Danske Eestis toimus, on avalikkus näinud ainult jäämäe tippu.“