Endine suusataja Triin Peips: juhuse läbi edukaks

Selles, et Peips on üks ütlemata hakkamist täis naine, pole kahtlust, sest kõik tema ettevõtmised on temani tulnud justkui juhuslikult, kuid tegelikult on nende järgnevuses kindlasti oma loogika. Metsanduseni viis suusatamine, seadmete müügi ja rendini esialgu vajadus, hiljem juba sportlik hasart.

Esimese keerulisema väljakutsena toob Peips välja, kuidas ta kümmekonna aasta eest pidi oma partneris pettuma ja ettevõtte kriisist välja vedama. „Sain kõva õppetunni, kui kiiresti võivad asjad muutuda,“ kommenteeris naine. Õppis ta enda sõnul kõige rohkem just seda, millise vastutuse ettevõtte juht endale töötajate ees võtab.

Paljuski on naise meelest tema edu põhjuseks juhused. „Juhused tulevad inimeste juurde, kes midagi teevad,“ arvab Peips ja leiab, et on õige asja leidnud. Juhuse läbi sattus ta tegelema ka aia- ja metsatehnika müügiga.

„Pakuti võimalust, et võtad kõik või mitte midagi. Loomulikult võtsin ma kõik,“ kirjeldab Peips kõrvaläri algust. Esialgu avas naine ühe Stihli kaubamärgi esinduspoe, nüüdseks on neid kolm, millele lisaks veel e-pood. Laienemise kohta ütles naine nii, et esialgu ajendas selle enda praktiline vajadus, hiljem tekkis juba hasart. „Ja muidugi igal Eesti naisel on vaja üht korraliku stiilipoodi. Ja punast traktorit ka!“

Ettevõtte Ökopesa põhiline tegevusvaldkond on siiski metsandus ja põhiliselt hooldatakse elektriliine. Tänased peamised partnerid on Peipsi sõnul Eesti Energia, Elering ja Eesti Gaas. Küll aga ta toob välja, et tihti sattub ta suhtumise otsa, et kõik metsamehed on pätid ja vargad.

Peips peab äris oluliseks just inimeste ja ameti väärtustamist. „Ma pean töölisi ettevõtte alustalaks,“ toop Peips välja ning lisab, et võib teinekord oma ütlemistes väga krõbe olla. „Aga ma arvan, et rohkem oleks vaja just kiitust avaldada.“ 

„Ei ole vahet, mis sul seljas on või jalas on või millise autoga sa sõidad, vaid ettevõte ongi sünergia, mis toimib,“ kirjeldas Peips. Kui aga inimesi tümitada, ei saa sünergia tekkida.

„Ülemusele on palju ja töötajale on vähe, tuleb leida bilanss nende vahel,“ kirjeldas Peips ja lisas, et mõni töötaja imestab siiani palgapäeval, et osa palka jäi maksude tõttu saamata.

Suure probleemina toob Peips välja alkoholi tarvitamise. „See elu, mis meie seal maal elame, tundub nii teistsugune,“ kirjeldab ta. Teinekord ei jää tal tööandjana muud üle, kui anda töötajale kaks võimalust, kas minna viinaravile või töölt ära.

„Me maal elamegi nii, et hommikul ei jõuagi tööle ja ei tulegi enam tööle,“ räägib Peips, kuidas töötajad ta keerulistesse olukordadesse panevad. Kui inimene saab oma probleemist tänu sunnimeetodile üle, siis näeb metsaettevõtja, et on midagi võitnud.

„See, mis praegu tehtud on, on kurjast,“ kirjeldab ta olukorda, mille riigi alkoholipoliitika on tekitanud. Piir ei ole tema sõnul kaugel ja alkoholi varu, mis koju tuuakse, teeb kurja.

Maapiirkondade probleemina toob naine välja ka selle, et valitseb küll tööpuudus, kuid oskustega spetsialiste puudub. Kas või inimeste arvutioskus on tema sõnul nii kehv, et piirdub vaid sotsiaalmeediasse piltide panemise oskusega.

Loomulikult jääb puudu ka tahet, sest inimesed ei soovi end arendada või spetsialistiks saada. Kord kohalikele noortele tööd pakkudes kohtas Peips põhimõttelist suhtumist, et palk on väike ja töö ebameeldiv.

Maal on Peipsi meelest asjad teisiti ka transpordiküsimuse tõttu. Selleks, et lapsed saaksid käia peale kooli ja lasteaia ka ringides, bussiliiklusest ei piisa, sest õhtupoolikul toob lapsi koju vaid üks buss. „Maal on elu teistmoodi. Ma pean olema seal väga rikas,“ võtab Peips olukorra kokku.