Uus riigikontrolör: tuleb hinnata, kui palju raisatakse aega

“Lisaks raha kasutamisele peaks riigikontroll hakkama hindama ka seda, kui palju meil aega raisatakse,” tõdes Holm.

Ega ma ei oleks jaanuari alguses veel osanud arvata, et see sellel aastal teemaks saab, aga ühel hetkel kutsus proua president mind enda juurde, jaanuari alguses me arutasime seda ja nüüd olemegi seal, kus me oleme.

Seda ma ei oska öelda.

Kõigile ettepanekutele saab öelda “ei”. Ei ole hea, kui elus tuleb ette ettepanekuid, kus vastusevarianti ei ole, aga selles mõttes olen ma küsimuse asetusega nõus, et president esitab küsimuse ühe korra ja teist korda ta võib-olla ei küsi. Eks see ole kaalumise koht kindlasti.

Kui me kohtusime proua presidendiga, siis ta uuris, mis ma arvan riigikontrolli institutsioonist, tema tegevusest, kuidas asjad olla võiks, kuidas on olnud. Ma mõtlesin sellele ja minu kaalutlus ei olnud mitte eelkõige see, et presidendile ei saa “ei” öelda, vaid ma nägin, et see on tegelikult koht, kus saab oluliselt riigi elu mõjutada ja mul on ka mõtteid, kuidas seda paremini teha. See otsus võttis natukene aega, aga tuli siiski suhteliselt kergelt.

Mul olid pigem isiklikku laadi kaalutlused. Kõik, kellele selline ettepanek tehakse, peavad esmalt mõtlema, kas nad on võimelised olema kõigis situatsioonides erapooletud. Olen kaua avalikus sektoris töötanud ja hindan ise, et ma suhteliselt hästi tunnen paljusid teemasid ja valdkondi ning seda, kuidas see maailm töötab. Küsisin endalt, kas ma suudan seda rolli täita, mida põhiseadus sellele institutsioonile ette näeb. See oli vast see küsimus, mis mul otsustamisel kõige rohkem aega võttis. Teise küsimusena mõtlesin, et kui viis aastat täis saab, mis siis saab? Arvan, et kui riigikontrolöri tööd tõsiselt teha, siis ei ole mõtet mõelda, et tuleb teine ametiaeg veel.

Kõik on võimalik, aga minul ei ole poliitikas küll mingit ambitsiooni. See ei ole minu jaoks teema.

No mis see sõber on? Mul on paar head sõpra, aga mul on kindlasti sõpru riigiametnike hulgas, on erasektoris sõpru või tuttavaid, kellega rohkem või vähem suhtlen. See sõprus on selline keeruline küsimus.

See on kõige valusam küsimus tegelikult. Kõige parem oleks olnud, kui ettepanek riigikontrolöriks asuda oleks tulnud aasta hiljem. Mulle tundub, et olime väga paljude asjadega sotsiaalministeeriumis alustanud ja natukene jäi puudu. Eks ma olen viimased kuud teinud väga intensiivset tööd, et kivid veereksid edasi, kui ma ära lähen. Peamine väljakutse oli sotsiaalministeeriumisse minnes see, et üldiselt inimesed ei tulegi selle peale, et sotsiaalministeerium on see, kes vastutab ka tööturupoliitika eest. Arvatakse, et see on majandusministeeriumi või rahandusministeeriumi ülesanne. Tegelikult vastutab selle eest sotsiaalministeerium. Sotsiaalministeerium keskendus varem valdavalt sotsiaalsele aspektile tööturupoliitikas, töövõime ja töötuse küsimused. Sellist terviklikku majanduspoliitika vaadet või terviklikku tööturupoliitika käsitlust päris hästi kuskil ei olnud. Kõik natukene nokkisid, aga sellist koondajat ei olnud. Minu missioon oligi see vaade tervikuna sisse tuua. Nüüd me vaatame kogu süsteemi laiemalt.

Võib-olla kõige suurem probleem on inimeste oskuste küsimus. Mitte, et see oleks väga halvas seisus võrreldes meie naaberriikidega, aga vaadates seda, kuhu maailm areneb, siis on seal palju teha. Ma toon ühe näite, kuidas töötajad tehnoloogiaga kokku puutuvad ehk kui palju on meil automatiseeritud ja digitaliseeritud. Võin protsentidega siin natuke eksida, aga küsitluse järgi mõni aasta tagasi 40% eestlastest oma töökohal IKTga kokku ei puutunud. OECD riikides oli see protsent 32 ja Põhjamaades on see protsent 22 või 23. See annab üsna selge arusaama sellest, et mis laadi tööd meil tehakse ja millises väärtusahela otsas töö tegemine käib. Siin on nüüd küsimus, kas ettevõtted on investeerinud piisavalt, et oleksid sellised töökohad, mis oleksid rohkem automatiseeritud. Teine pool on see, kas töötajate oskused vastavad nendele nõudmistele. 

Seda ambitsiooni mul ei ole.

Oi jumal! Ma ei tea, kuidas see jaotamine üldse tänapäevases maailmas käib. Ma sellist jaotust ei oska teha. Mulle meeldivad sellised lahendused, mis on mõistlikud. Areng on tsükliline, ükskord on vaja ühte tüüpi lahendusi ja teinekord teist tüüpi lahendusi. Pigem võiks võtta terve mõistusega ja ma ei oska end kuhugi asetada. Ma üldiselt ei ole väga palju kuskile kuulunud, sest mulle väga palju ei meeldi kuhugi kuuluda. Mulle meeldib teisel viisil elust läbi tulla.

Mulle meeldib kirglikkus asjade lahendamisel. Kõige mõnusam on nende inimestega koos töötada, kellele see korda läheb, mida me teeme. Töö ei pea eraelust olema eespool, aga töö ei saa tagantjärele joosta, eriti kui see puudutab riigi heaolu. Riigiametnike tegevuse mõju nii positiivses kui ka negatiivses mõttes võib olla väga suur. Kindlasti ei meeldi ametnikud, kes arvavad, et nemad valitsevadki riik.

Kindlasti on. Ametnikud võiksid tunda end ikkagi teenritena teatavas mõttes. See ei tähenda allaheitlikust, vaid see tähendab professionaalset tööd selle nimel, et Eesti riik oleks koht, kus meie inimestel oleks kõige parem elada.

Ma ei tea, kas mul on vaenlasi. Kindlasti olen ma inimestega ka teravamalt mõtteid vahetanud. Mõned vastuhääled ma sain riigikogus. Ma ei tea põhjuseid ja see ei olegi tähtis. Hea on see, et Eestis on võimalik erinevaid arvamusi avaldada. 

Ebaõnnestumisi on kindlasti olnud. Kõige rohkem on sageli kahju ajast, kui millegi ettevalmistamiseks on aega nähtud, aga ei ole õnnestunud huvigruppe või poliitikuid veenda ja suur töö jääb seisma.

Kõige lihtsam ongi kohe asjad ära teha. Kui tuleb kiri, siis sellele võimalikult kiiresti vastata, või kui olete lubanud kellelegi helistada, siis see kõne võimalikult ruttu ära teha. Aega võtab ka see teadmine, et teil on mingi tegemata tööde koorem seljas. Mida kergem see koorem on, seda lihtsamalt ka keerulisemad asjad lahenevad.

Ma ise näen fookusteemadena struktuurseid reforme. Suurinvesteeringud on kindlasti oluline teema. Ma aga arvan, et riigikontroll ei peaks mitte nii palju vaatama, kuidas on asutuste sees korraldatud protsessid, vaid jõudma ka teenusteni, mis on riigi ja elanike vahel. Kas avalikud teenused on vajalikud, kas neid osutatakse efektiivselt, ega ei ole dubleerimist. Kui seadust lugeda, siis me kipume arvama, et see, mille üle riigikontroll peab järelevalvet tegema, on ainult raha kasutus. Mina tooksin sisse ka teise teema ehk me peaksime hindama, kui palju me inimeste aega raiskame. Aeg on ressurss ja selle saab rahasse ümber panna. Me võiksime hakata vaatama, et me ei raiskaks elanike, ametnike ja ettevõtjate aega.

Inimesed võiksid elada palgast. Mitte toetustest, aga palgast. Toetused peavad ka loomulikult olema, aga minu arvates kõige valusam küsimus või lahendamist vajav pundar on see, kuidas saaks teha väärtuslikumat tööd.