Miks Eesti ei õitse?

Vitsuri hinnangul on meie arengul ees palju segajaid, millest kõige olulisem on ajalooline pärand. „Me pole kunagi olnud kõrgtehnoloogilised, ja selleks, et areneda, on vaja pidevalt üritada, liikudes iga aasta veidigi edasi,“ rääkis Vitsur.

Kopeerida ei tohi, sest see on intellektuaalne omand. Tuleb osta. Samas, maailma eesrindlikumates ettevõtetes tegelevad sellega oma palgalised töötajad. Meie firmadel on nad ka olemas, aga peamiselt sellistes sektorites, mis ei ole majanduse mõttes kaalukad. Näiteks IT. Seepärast on neil ka 2-3 korda kõrgemad palgad. Aga üldiselt suuresti ostame meie tehnoloogiat sisse.

See tõusebki. Palgad kasvavad Eestis kolm korda kiiremini kui Lääne-Euroopas.

Loomulikult. Kuid ikkagi läheneme me Euroopa keskmisele. Eesti firmad teevad palju alltöövõttu, aga selles vallas on maailmas konkurents kõige teravam. Siin on meie eelis Soome ja Rootsi ees odavus, vastasel korral ei laseks põhjanaabrid meil neid tellimusi saada. Eestis teenivad teistest enam tehnoloogiaarendajad, -disainerid või -müüjad.

Meil on kasutada võõrad tehnoloogiad. Aga see tuleb kätte kallimalt kui neil firmadel, kes töötavad ise tehnoloogiaid välja. Veel üks probleem: pole turge, kus meid teatakse ja kus tahetaks osta Eesti toodangut. Me oleme vähetuntud maa. Vaja on aega. Võimalik, et kümneid aastaid, ehk isegi sadu.

20 aastat tagasi vaadati Korea autosid nagu imeasja, aga praegu ostetakse neid Eestis täitsa korralikult ja peetakse headeks. Kuid Saksamaal ollakse valmis maksma Saksa auto eest rohkem kui Korea oma eest, sest Saksa autot peetakse palju kindlamaks. See pole küll tõendust leidnud fakt, aga inimesed on harjunud nii mõtlema. Võetakse vastu otsuseid oma uskumuste põhjal.

Vaja on ennastunustavalt töötada.

Suurt hüpet pole suutnud teha ükski riik. Vaatamata sellele on Koreal õnnestunud 20-30 aastaga väga palju saavutada.

Just, 1960ndatel aastatel ei tahtnud keegi kättegi võtta Jaapani fotoaparaati. Nüüd domineerivad need kogu maailmas. Kodakit enam ei ole, aga Canon on alles.

Teistes riikides panustavad sellesse suurettevõtted. Ka meil on sellised, näiteks ABB ja Ericsson, aga nende emafirma on välismaal. Kui Ericssoni arendus asub Rootsis, siis nad viivad parimad spetsialistid just sinna. Järelikult saab Rootsi suurima kasu ja Eestile jääb vähem. Või võtame pangad. Nende arendusüksused on loodud peakontori juurde. Pangad kulutavad arenguks palju, kuid kõik see läheb riiki, kus asub see üksus. Eestis annab arendusraha riik. Kusjuures need summad on umbes sama suured, kui on teistel riikidel

USAs panustavad eraettevõtjad arengusse mitu korda suurema summaga kui riik. Eesti ettevõtted on hakanud samuti innovatsiooniks raha eraldama, kuid nad on veel noored, väikesed ja nõrgad. Andke neile aega. Ettevõtteid, kus töötab üle kümne inimese, on Eestis suhteliselt vähe. Kui sul on viis töötajat ja sa pole IT-firma, siis pole sul erilist raha. Sa ei suuda isegi ülikooliga head kokkulepet sõlmida.

IT-sektoriga probleeme pole, see õitseb terves maailmas. Kuid selle panus meie majandusse on 4-5 protsenti.