Tallinna Vesi läheb tariifivaidluses inimõiguste kohtusse

Artikkel

- Uudised
- Märt Belkin
- 15. mai 2018 kell 6:32
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tallinna Vesi läheb tariifivaidluses inimõiguste kohtusse
Vesi.Foto: Erik Prozes
Tariifivaidluse kohalikes kohtutes kaotanud Tallinna Vesi pöördub Euroopa inimõiguste kohtusse, kuna leiab, et Eesti riik on rikkunud firma õigusi.
Tallinna Vee kaebuse järgi on Eesti riik rikkunud firma õigust õiglasele menetlusele ja omandi kaitsele.
Kaebuse kohaselt on Eesti rikkunud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6 ja sama konventsiooni protokolli 1 artiklit 1.
Artikkel 6 sõnastab igaühe õiguse õiglasele menetlusele. Protokolli 1 artikkel 1 sõnastab, et igal juriidilisel- või eraisikul on õigus oma omandit segamatult kasutada.
Börsil noteeritud veefirma leiab muuhulgas, et mullu detsembris tariifivaidluses lõpliku ebasoodsa otsuse teinud riigikohus eiras kohustust taotleda Euroopa Kohtult eelotsust, jättes oma otsuse sealjuures ammendavalt põhjendamata.
Lisaks on Eesti Tallinna Vee hinnangul läinud vastuollu ettevõtte põhiõigusega, sekkudes ebaproportsionaalselt omandisse.
Euroopa inimõiguste kohus viib esmalt läbi avalduse registreerimisprotsessi. Seejärel hinnatakse taotluse vastavust. Konkreetseid tähtaegu, mille jooksul peab kohus avalduse registreerima ja hindamise läbi viima, seatud ei ole.
Euroopa inimõiguste kohus ei ole edasikaebekohus ega saa riigikohtu otsust tühistada. Tallinna Vesi tõi siiski esile, et kui inimõiguste kohus leiab, et ettevõtte põhiõigusi on rikutud, võib see luua täiendavaid võimalusi ettevõtte ja selle investorite huvide kaitseks.
Paralleelselt värske pöördumisega ootab Tallinna Vesi jätkuvalt otsust rahvusvahelisest vahekohtust, kus veefirma samuti tariifidega seonduvalt väidab, et riik on rikkunud Eesti ja Hollandi vahel sõlmitud investeeringute kaitse lepingut. Arbitraažile esitatud nõue ulatub kümnetesse miljonitesse.
Tariifivaidluse ajalugu
Mullu riigikohtus veefirma kaotusega päädinud vaidlus käis kahe 2011. aastast pärit konkurentsiameti otsuse üle, millest ühega keeldus amet kooskõlastamast Tallinna Vee esitatud veeteenuse hinnataotlust ja teisega tegi vee-ettevõtjale ettekirjutuse viia veeteenuse hind seadusega kooskõlla.
Veefirma nõudis nende otsuste tühistamist. Esimesed kohtuastmed asusid täielikult konkurentsiameti poolele. Riigikohus andis justkui õiguse Tallinna Veele, ent seda vaid moepärast – õigus saadi vaid ühes punktis ning põhiline eesmärk jäi Tallinna Veel saavutamata.
Juured 17 aasta taga
Vaidlus keskendus küsimusele, kas olukorras, kus 2010. aastal muudeti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadust, peab konkurentsiamet hinna üle otsustamisel järgima ASi Tallinna Vesi ja Tallinna linna vahel 2001. aastal erastamisel sõlmitud kokkulepet.
Nimelt sõlmisid linn ja veefirma 2001. aasta esimestel päevadel lepingu, mis pani viieks aastaks paika veeteenuse hinnarežiimi. Aastal 2007 muutsid pooled teenuslepingut ning fikseerisid vee hinna 13 aastaks, kusjuures Tallinna Veele jäi õigus tõsta hinda vaid inflatsiooninäitaja võrra.
Kolm aastat hiljem jõustus aga uus seadus, mis nägi ette, et ka veeteenuse hind tuleb kooskõlastada konkurentsiameti juures. Enda uut ülesannet täitma hakates otsustaski konkurentsiamet kohe veefirma hinnataotluse kooskõlastamata jätta ning tegi nüüdseks kurikuulsa ettekirjutuse viia hind seadusega kooskõlla.
Nimelt leidis amet, et ei saa lähtuda erastamisel sõlmitud kokkulepetest, vaid lähtuda tuleb seadusest, mis ütleb, et hind peab olema kulupõhine. Hinna kooskõlastamine mitmeks aastaks pole selle põhimõttega kooskõlas. Samuti leidis amet, et hinda ei saa näiteks lülitada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu – tarbijad ei pea kinni maksma veefirma võlgnike tasumata arveid – ega kõrgemat saastetasu.
„Taotleja on monopoolne ettevõte, kelle tulunorm peab olema piiratud,“ selgitas amet. Valeks hindas regulaator näiteks ka põhimõtted, mille järgi hinnati ettevõtte kapitalikulu ja põhjendatud tulukust – nimelt võeti esialgu varade algväärtuseks erastamise tehingu väärtus, mida korrigeeriti inflatsiooniga. Amet leidis, et selline printsiip ei taga aga hindade põhjendatust ega kulupõhisust.
Turg on õiglane
Tallinna Vesi aga raius omalt poolt, et tariifid on kokku lepitud turutingimustel korraldatud enampakkumise tulemusena, turuhinnad ei saa aga ebaõiglased olla. Samuti rõhutas veefirma, et 2011. aastal sõlmitud kokkulepe oli haldusleping – seda on kohtud ka varem tunnistanud –, ent halduslepingut tuleb riigil seaduse alusel järgida kuni lepingu muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.
Riigikohtu otsusega jäeti suuremas osas õigus konkurentsiametile ning Tallinna Vesi sai õiguse vaid ühes punktis. Nimelt oli ettekirjutuses märgitud, et see loetakse täidetuks alles siis, kui konkurentsiamet kooskõlastab uue hinnataotluse.
Riigikohus selgitas, et kuna seadus võimaldab ametile hinnataotluse kooskõlastamisel kaalutlusruumi, ei ole kaebajal võimalik kooskõlastamist tagada, isegi kui veefirma ettekirjutuses väljatoodud konkreetsed rikkumised kõrvaldab.
Muus osas oli hinnang aga hävitav. Riigikohus leidis, et konkurentsiamet ei pea linna ja vee-ettevõtja vahel veeteenuse hindades kokkulepitut järgima. Samuti ei võimalda nüüdseks juba seitse aastat tagasi muudetud seadus enam hinna kindlaksmääramisel lähtuda linna kasutatud metoodikast.
"Seetõttu ei saanud konkurentsiamet ASi Tallinna Vesi hinnataotlust kooskõlastada ja õigustatud oli vee-ettevõtjale ettekirjutuse tegemine hinna seadusega kooskõlla viimiseks," teatas kõrgeim kohus.
Veefirma palvel analüüsis riigikohus ka seda, kas seadusemuudatus on ikka kooskõlas põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. Vastuolusid ega probleeme ei leitud.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum