Eesti ettevõtjad võidavad Rootsi põuast

Põud kimbutab ka Eesti põllumehi, kuid võidumehed on need, kellel siiski jagub heina või silo, mida üle mere Rootsi saata. „Nemad on või sees,“ ütles hobusekasvajate seltsi ja Tori hobusekasvanduse juht Imre Sams.

Ta meenutas, et mõni aasta tagasi ostsid Eestist heina ja silo põuaga maadelnud poolakad. Nii et kui muidu on mõistlik heina vedada kõige rohkem 15 kilomeetri taha jäävalt põllult, siis suures hädas tuuakse seda kas või 1500 kilomeetri kauguselt. Sealjuures läheb kõige kulukamaks transport.

Kuigi sarnase kuiva ilmaga Eestist ei pruugi rootslased leida suurt hulka sööta, soovitab Sams siinsetel tegijatel müügiga pigem oodata. „Mida suuremaks läheb häda, seda kõrgemaks läheb hind,“ ütles ta. „Kui naftat on maailmas puudu, siis ka selle hind tõuseb. Araablased avavad oma suured potid ja saadavad laevad teele.“

Järvamaa teraviljakasvataja Teet Kallakmaa sõnul võidab Rootsi põuast kindel grupp inimesi. „Kontingent, kellel pole loomi, aga on rohumaa, võib-olla haistab teenimisvõimalust. Pärispõllumehed on ise oma loomade toitmisega hädas,“ sõnas Kallakmaa, kelle kõrvu on jõudnud jutud, kuidas eestlased Hispaaniast loomasööta ostavad.

Tori hobuseid kasvatava rootslanna Maria Lifi sõnul on probleem praegu tõsiseim Lõuna-Rootsis. Mures loomapidajad panevad loomi tapamajades järjekordadesse, mis ulatuvad kohati veebruarini, kirjeldas peaaegu 20 aastat Rootsis elanud eestlanna Jane Lellep.

Tema teada nägid Rootsi talumehed nii ränka põuda viimati 1950. aastatel. „Kui piisavalt sööta ei leia, peab hakkama loomi kodus tapma ja liha läheb siis hävitamisele. Praegu kasutatakse juba talveheina, sest rohi ei kasva,“ rääkis Lellep, kelle sõnul valitseb põud veel Kesk-Rootsis.

Probleem on veel viljaga. „Üks talumees jagas rahvale tasuta 40 siga, sest ei jõudnud neid enam sööta,“ lisas Lellep.

Rootsi põllumeeste ühenduse esindaja, seakasvataja Asa Odell elab Lõuna-Rootsis. Tema kodukohas on kevadest alates sadanud ainult 30 mm vihma. „Asi on halb,“ nentis Odell, kes ei ole nii halastamatut põuda varem näinud, kuigi sellele kõige sarnasem oli aastal 1992. „Kuiv suvi läks toona maksma 3 miljonit Rootsi krooni, aga sel aastal ootab ees palju suurem kaotus.“

Viljasaak kukub tänavu ilmselt poole võrra, kuid parem lugu ei ole ka heinaga. Näiteks ei õnnestunud paljudel teist niitmist teha. „Hobustele, lehmadele ja lammastele on sel aastal väga keeruline sööta leida. Paljud võtavad ühendust välisriikide põllumeestega, et heina ja silo osta, kuid ilmselt ei suuda kõik oma loomi toita.“

Rootslased lõid Facebooki grupi Foderhjälpen 2018 (eesti keeles Söödaabi 2018), kus 18 000 liiget otsib kohalikke ja välismaised heina, põhu ja silo müüjaid. Sööta transporditakse näiteks Hollandist, Prantsusmaalt ja Belgiast. Appi läks samuti supermarket ICA Kvantum Ystad, mis loomapidajatele puu- ja juurvilju annetab.

Rootsi loomakasvatajad pöördusid siinse tõuloomakasvatajate ühistu poole, kuid selle juht Tanel-Taavi Bulitko tõdes, et ilmselt on Eestist keeruline kuiva suve tõttu lisasööta põhja poole saata, lisaks meenus talle sellenädalane Väätsa Agro heinaküüni põleng, kus kogu hein hävis. "Praegu on olulisem, et Eesti veisekasvatajad vajaliku koguse varutud saaks, et põhikari üle talve pidada. On küll olemas mõne talve tagune kogemus, kus Eestist veeti koresööta Poola, kuid siis oli Eestis soodne söödavarumise aasta.“

Lisaks meenus talle sellenädalane Väätsa Agro ja Aravete Agro heinaküüni põleng, kus hein hävis. Seega muresid jagub, nentis Bulitko.

Lellep leidis Eestist mitu müüjat, kes on nõus heina kaks korda kõrgema hinnaga müüma. „Olen saanud tellimusi sadades tonnides. Minul on hein olemas, aga katsun aidata neid, kellel pole,“ avaldas Lellep. Temal endal on väike talupidamine. „Ainult kaks hobust, kuid ka neile kulub umbes 15 tonni heina aastas.“

Üks müüja on kaubavedudega tegeleva firma Cultiver juht Tanel Pass, kelle sõnul on ta vahendaja rollis. „Sõbra isa toodab Saaremaal,“ sõnas ta napilt ja selgitas, miks rootslastele heina müüvad. „Eks põhjus rahas ole.“

Imre Sams ennustas, et kui Eestis peavad talupidajad millalgi lisasööta juurde hankima, siis tuleb seda teha mujal või langetada valusaid otsuseid. „Kui rootslased on aktiivsemad ja ostavad juba heina kokku, siis võivad hobusepidajad, kellel maid ei ole, avastada veebruaris või märtsis, et Eesti on heinast tühi,“ rääkis ta. „Tekib sama probleem: peab hobused müüma või Poola lihakombinaati viima.“

Peale selle võib kehva saagikuse tõttu järgmisel aastal kukkuda Eesti piimatoodangu maht, lisas ta.

Heina ja silo toodavad Eesti talupidajad peamiselt oma loomade jaoks ja kurdavad samamoodi põua üle, kuigi viimased vihmased ilmad muutsid neid veidi lootusrikkamaks. „Igal aastal imestame, naerame või läheb hing täis, kui jälle ei oska ette näha, mida ilm teeb,“ ütles põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu juht Olav Kreen.

Millise põntsu kuiv ilm saagikusele annab, oleneb Järvamaa viljakasvataja Teet Kallakmaa hinnangul peamiselt piirkonnast. Näiteks kui ühes paigas sadas läinud kuul 3 mm vihma, siis teises 85 mm. „Pärnumaal Audrus sadas kõige vähem, aga Valgas kõige rohkem. Kardinaalne vahe. Triip, mis jookseb Raplast Viljandi ja Valgani, on saanud normaalselt vihma,“ sõnas Kallakmaa.