Alamäe: Eesti 200 ei tegele poliitika, vaid asjaga

Üks sellistest asjadest on Alamäe jaoks majanduse ja e-riigi arendamine. Kuigi tema sõnul on Eesti e-riik võrreldes muu maailmaga väga hea, on viimased põhimõttelised otsused selles vallas tehtud 10–15 aastat tagasi. Üheks selliseks otsuseks oli näiteks digiallkirja juurutamine.

„Suuri otsuseid, mis paneksid Paunvere jõe teistpidi jooksma, pärast seda enam palju tehtud pole,“ sõnas Alamäe. „Kui me ei mõtle praegu, kuidas edasi minna, tulevad teised riigid meile varsti pikkade sammudega järele,“ rääkis ta täna Äripäeva raadio hommikuprogrammis.

Eesti 200-l on Alamäe sõnul mitu ideed, kuidas tukkuma jäänud Eesti e-riiki äratada. Ühe peamise lahendusena näeb ta „kord vaid“-printsiipi, mis tähendab seda, et kodanikel ja ettevõtjatel ei tohiks olla kohustust esitada erinevatele ametkondadele samasuguseid andmeid, vaid andmete jagamine käiks ametkondade vahel automaatselt.

Alamäe sõnul räägitakse tavaliselt andmete ühekordse esitamise printsiibi korral reeglina kodanike ja riigi vahelisest suhtlusest. „Me tahaks selle printsiibi sisse tuua ka ettevõtjad ja kohalikud omavalitsused,“ märkis ta.

Peale selle võiks Alamäe sõnul ära kaotada avalduste esitamise kombe. „Oleme harjunud, et riigiga suhtlemisel on vaja esitada avaldus. See tuleneb ajast, kui ei teatud, kas inimesel on õigust mingit teenust saada või ei. Tuli esitada avaldus ja seejärel kontrolliti kuskilt kaustikutest, kas saab teenust või ei,“ rääkis Alamäe. Kuna tänapäeval saab selliseid kontrolle teha mitu korda kiiremini kui vanasti, peaks Alamäe sõnul teenuseid saama automaatselt. „Näiteks kui jääd pensionile, saad õnnitleva sõnumi ja palve kinnitada, kas arvelduskonto on õige. Pole vaja avaldust esitada,“ rääkis Alamäe.

Tema sõnul on Eestis selleks infotehnoloogiline võimekus olemas, tuleb vaid kirjutada ümber seadused, mis näevad ette andmete mitmekordset esitamist ja avalduste nõuet.

Lisaks on Eesti 200-l ettepanek hakata iga kohustuse ja teenuse loomisel mõõtma selle tegelikku koormust ja kulu ühiskonnale, mitte vaid riigile, nagu tänapäeval kiputakse tegema. „Lihtne näide – digiallkirja kasutamine säästab Eestile igal aastal 2% SKPst. Kui ma ei eksi, siis Aivo Adamson ütles kunagi, et otsus hakata juhilube postiga koju säästis ühiskonnas 3000 tundi. Peaksime hakkama rohkem niimoodi kulusid ja tulusid mõõtma,“ rääkis Alamäe. „E-riigi põhiline mõte on anda inimestele aega tagasi,“ lisas ta.