Kristel Härma • 7 jaanuar 2019

Otepää ekslinnapea äri läks põhja koos riigi rahaga

Ettevõtja Jaanus Raidal oma mitmeotstarbelise saunalinaga Towelfy, millega plaanis maailma vallutada.  Foto: Arvo Meeks

Kunagise Otepää linnapea Jaanus Raidali õhinaga EASi toel alustatud mantelrätikute äri läks põhja. Ekspoliitiku äriasjad on kulgenud kummalisi radu mööda: esimese asjana rentis ettevõte autod, hiljem ilmus välja aga Raidali omaalgatuslikult tehtud dokument, mis kuulutab ta ainuosanikuks.

Esimene ohumärk, kas sellesse ettevõttesse investeerimine oli ikka õige tegu, saabus investor Madis Müüri sõnul tegelikult samal päeval, kui ta ettevõttesse investeerinud 10 000 eurot teele pani: ettevõte rentis kohe müügitööks maasturi ja väikekaubiku.

Praeguseks ongi Jaanus Raidali EASi toel alustatud mantelrätikute äri läbi kukkunud. Põhja läinud ettevõttel kogunes võlgu ja kohustusi pea 35 000 eurot, vara aga mitte. Ettevõtte pankrot rauges ning tühjade kätega jäid nii toetust tagasi nõudev EAS, lõpuks tasuta tööd teinud võlausaldaja ning väikeosanikud.

„Ettevõte lihtsalt lõpetas tegevuse. Lihtsalt polnud sellist raha, et turundada,“ selgitas Jaanus Raidal, miks tema äri otsa lõppes. Raidali sõnul oleks selleks, et uue tootega praegu turule tulla, vaja väga palju raha, mida ei ole. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse antud rahast jäi tema sõnul väheks. EAS ootas koos teise võlausaldajaga Towelfylt tagasi pea 15 000 eurot. Kaks väikeosanikku jäid mõlemad ilma 10 000 eurost.

Seletamatu dokument

Väikeosanikud Madis Müür ja Madis Mädamürk, kes mantelrätikute ärisse Towelfy 2016. aastal investeerisid, nägid paar aastat hiljem ootamatult dokumenti, mille järgi neil justkui osalust ettevõttes enam ei olegi. Väikeosanikeni jõudis Raidali suvel koostatud dokument, kus ta nimetab enda antud laenu ettevõttele enda osakapitaliks ning nimetab end ettevõtte ainuosanikuks.. Äriregistri andmetel on ettevõttel siiski ka teised osanikud. Raidal ütles, et ta ei oska sellist dokumenti kommenteerida, ning lisas, et ta on siiski enamusosanik. Osakapitali ta enda sõnul tõstnud ei ole.

Ka selgus, et Towelfyle on tehtud kontrolloste, mille peale on esitatud arve Jaanus Raidali ettevõtte Raidal Grupp nimele. Selle kohta ütles Raidal, et Raidal Grupp ei ole Towelfyga tehinguid ellu viinud.

Advokaadibüroo Ellex Raidla partneri Anton Sigali sõnul ei saanud osakapitali suurendamist sellisel viisil kuidagi otsustada, sest selleks oleks tulnud pidada osanike koosolek või võtta otsusele väikeosanike allkirjad. „Otsus tundub sisaldavat ka valeinfot selle kohta, et Jaanus Raidal on Towelfy ainuosanik. Miks selline otsus vormistati, on raske öelda, kuid igal juhul ei ole tegemist korrektse käitumisega.“

Vaidlemine ei tasu ära

Arvete esitamine isikliku firma alt viitab Sigali hinnangul tavaliselt ettevõtte üleminekule, kus ebaõnnestunud äritegevuse jätkusuutlik osa viiakse mujale ning senine ärikeha jääb tühjaks. Tema sõnul ei ole õiguslikult selliste skeemidega raske võidelda, kuid probleemiks kujuneb tavaliselt see, et võlausaldajatel pole mõnikord motivatsiooni kulutada uut raha pikale vaidlusele vana raha tagasisaamiseks.

Vandeadvokaat ja advokaadibüroo Derling Primus juhtivpartner Hannes Vallikivi kommenteeris ilma konkreetse juhtumi detailidesse laskumata, et osaniku laenu võib omakapitaliks ümber arvestada, aga see peab käima seaduse järgi. Nimelt ei teadnud väikeosanikud Mädamürk ja Müür koosoleku toimumisest, kus väidetavalt selline dokument vormistati.

„Kui enamusosanik väikeosanikke koosolekule ei kutsu ega neist koosolekust teavita, pole koosoleku otsused kehtivad ja neist ei teki õiguslikke tagajärgi,“ ütles ta ja lisas, et isegi kui otsused kehtiksid ja enamusosanik vähemuse osalust lahjendab, ei saa enamusosanik sellega 100% osanikuks. Seega pole tema sõnul antud loo stsenaarium võimalik ja tegemist on kas eksituse või enamusosaniku õigusvälise isetegevusega. „See pole legaalne. Kui suurosanik tahab saada 100%, peab ta väikeosanikelt nende osaluse välja ostma. Osaühingus pole ka osade sundkorras ülevõtmine võimalik – seda saab teha üksnes aktsiaseltsis.“

Selle kohta, miks peaks tahtma Raidal olla rahalistes raskustes ettevõtte ainuosanik, ei osanud Vallikivi midagi arvata. „Vähemus võib muuta ühingujuhtimist tülikamas ja vähemuse väljaostmine võib olla mõistlik strateegia ka muude probleemide lahendamiseks. „Ostmine“ tähendab tingimustes kokkuleppimist ja vabal tahtel sündinud tehingut.“

Jutt tekitas usaldust

Oma leiutisega, mis seob rannalina ja hommikumantli, alustas poliitik Jaanus Raidal aastal 2015. Ajakirjandus kirjutas, et ta ka patentis oma toote ning Raidalist on saanud leiutaja, aga patendiameti teatel on tegu siiski tööstusdisainilahendusega.

Sarnane idee oli ka Madis Mädamürgil, kes Raidali patendi tõttu otsustas Raidali ettevõtmisega ühineda ja asus 10 000eurose summa eest Towelfy väikeosanikuks. „Kuna mul oli sama idee teha samasuguseid rätikuid ja Jaanus Raidal tegi selle idee enne teoks, mõtlesin, et teeme koostööd. Läksin ise tema juurde, et alustame koostööd ja ma tulen aktsionäriks ettevõttesse. Enne mind oli veel üks võimalik investor leitud, Madis Müür,“ rääkis ta.

„Inimene osutus väga veenvaks vestlejaks ja jättis alguses väga hea mulje. Kuna ta on ka endine Otepää linnapea, siis jäädki uskuma, et äkki ongi aus mees,“ meenutas Mädamürk.

2017. aasta oktoobrist kuulub Jaanus Raidal Keskerakonda ning kandideerib kevadel riigikogu valimistel.

Otepää linnapea oli 1963. aastal sündinud Raidal aastatel 1989–1993. Ta on olnud ka linnavolikogu esimees ja Otepää vallavanem.

Madis Mädamürk panustas Raidali mantelrätikute ärisse 10 000 euroga, millest jäi aga ilma.  Foto: Raul Mee
Jaanus Raidal, Towelfy asutaja

Towelfy ebaedu oli kindlasti tingitud sellest, et uue idee ja kauba turule toomine on ülimalt raske. Alustada äri lumepalliefektil Eestis, mille turg on väga väike, on ülimalt keeruline, kui puudub finantsvõimekus. Väga oluline on ka õigete äripartnerite leidmine. Turundus ei käivitunud ja ei toonud müügitulu ja firmale käivet. Otseturundus, mida ise tegin vastavalt oma võimetele ja võimalustele, ka ei toonud läbimurret. Äris on tähtis ka äriõnn, mida kahjuks ei tulnud. Paljud lubasid aidata klientide leidmisel, kuid nii see ka lubaduseks jäi. Kaasasin ka äri alguses väikeosanikke, kuid ka nende võimekus jäi nõrgaks ja nad taandusid aktiivsest tegevusest omal soovil paar aastat tagasi, nii et jäin üksinda.

Kogesin ja elasin üle kõik raskused ning probleemid, mis üldiselt alustaval väikeettevõtjal on. Minul endal sai energia otsa ja jõudsin nii füüsiliselt kui ka vaimselt tupikusse.

EASi starditoetuse abil sai tehtud uus koduleht ja turundust ja üheks aastaks üks töökoht miinimumpalgaga. Lubadus EASile oli, et pärast starditoetust loob Towelfy kaks töökohta keskmise Eesti palgaga, mis ei õnnestunud, kuna firmal polnud kliente, tellimusi ja seeläbi puudusid ka käibevahendid. Tegin ettepaneku kohtule pankrotimenetlus algatada, mis tänaseks on ka ellu viidud pankroti raugemisega.

Mädamürgi sõnul leppisid nad Müüriga kokku, et investeerivad ettevõttesse ja Jaanus Raidal jääb juhatuse esimeheks. „Nalja hakkas saama kohe pärast seda, kui me olime oma raha sinna sisse pannud. Esimene nali, mis juhtus, oli see, et järgmisel päeval renditi firmasse kaks autot,“ ütles Mädamürk.

Teine inimene, kes auto rentis, oli ettevõtte teine asutaja Jaan Vaabel, kes on firma kodulehel kirjas kui selle tegevjuht. Ametlikult juhatuses teda aga pole, ettevõttes on tal osalus hoopis oma abikaasa nimel.

Madis Müür astus tuttava ärisse investeerides ämbrisse

Vaabel oli ka see, keda Müür ettevõttest eelnevalt tundis ja kellele ta investeeringu välja pakkus. Müür panustas mantelrätikutesse 10 000 eurot ja tunnistas nüüd, et tegi Towelfysse sisenedes esimesi samme kasvuettevõtetesse investeerimisel ning ta oli naiivne ja kogenematu. „Vaatasin, et ühel tuttaval on toode, mis esmapilgul tundus tore ja meeldis. See on saunatoode, mulle meeldib saunas käia ja ma ei teinud kõige paremat kodutööd ei asutajate kohta, nende tausta ega toote kohta.“

Müür nentis, et täpselt samal päeval, kui ta ettevõttesse raha sisse pani, rentisid Vaabel ja Raidal mõlemad endale auto. Üks oli tema sõnul „pirukas“ ehk väikekaubik, teine aga maastur. „Müügitööd ei ole mõtet maasturiga teha. Nad kirjutasid ka ise meilivahetuses, et müügitööd tehti umbes kahe nädala tagant ühel nädalavahetusel,“ rääkis Müür. Tema sõnul oleks olnud mõistlikum rentida auto lühiajaliselt paarikümne euro eest päevas, selle asemel et investeeringust korraga ligikaudu 4000 eurot välja maksta.

Müür tõdes, et tema ettevõttega liitumise hetkeni oli käive kenasti kasvanud, aga siis selgus, et mantelrätikud olid müüdud peamiselt asutajate tutvusringkonnale. „Kui tutvusringkond oli juba täis müüdud, siis ükski võõras inimene seda enam ei tahtnud. Umbes nii see läks.“

Jaan Vaabel

Mina ei ole aktiivselt Towelfy asjadega tegelenud ligikaudu paar aastat, kuid olen enam-vähem toimuvaga kursis. Minu hinnangul sattus ettevõte raskustesse päris mitmel põhjusel. Toon välja mõned:

Esiteks, tegemist on innovaatilise ja põneva tootega, kuid kahjuks olid selle tootmiskulud Eestis sedavõrd kõrged, et see dikteeris kõrge omahinna ja ka edasimüügihinna. Mitme suure poeketi (sh Selver, Jysk) huvi oli küll olemas, kuid nende sisseostu hinnasoov oli väga madal.

Teine põhjus oli vast selles, et EASi toel või mitte, aga turunduse eelarve oli väga väike ning see ei täitnud oma eesmärki. Konkursil valitud ettevõte proovis kõige odavamalt asja ära teha, kuid ei saanud sellega hakkama. Selline toode eeldab põhjalikku ja läbimõeldud turundamist, kuid kahjuks raha selle jaoks kaasata ei suudetud.

Väikeosanike kaasamisega oli tõesti probleeme, kuid eks ta ikka kipub nii olema, et kui sulle kuulub 3-4 protsenti ettevõttest, ongi raske ennast kuuldavaks teha, ja kui osanike nägemus asjadest on erinev, siis teebki otsuse enamusosanik. Ma ei ole võib-olla kõikide nende otsuste ja valikutega nõus, kuid minu roll oli eelkõige abistada Towelfyd IT-asjades (koduleht, dokumentatsioon).

Otsused on teinud alati juhatus, nii nagu see on igas ettevõttes. Mina ei ole kunagi ettevõtte juhatusse kuulunud, samuti ei ole ma isiklikult ettevõtte osanik. Minu teadmist mööda ei ole Towelfy OÜ osakapitali muudetud ja kui äriregistrist vaadata, selgub sama. Tegemist oli dokumendiga, mille järgi tasaarveldati OÜ Towelfy võlg Jaanus Raidali ees kohustusliku osakapitali sissemakse arvel (nimelt ettevõte on asutatud ilma sissemakset tegemata). Ma arvan, et see ainuosaniku klausel on lihtsalt juristi inimlik eksitus, äriregister on ju avalik ning info lihtsasti kontrollitav. Minu teada kuulub toote Towelfy patent eraisik Jaanus Raidalile ning kellele ta seda müüb, rendib või vahendab, ma tõesti ei oska öelda.

Müür tunnistas, et see oli tema enda viga, et ta ei teinud enne investeerimist kodutööd. Tema sõnul saab Hiinast tellides sarnaseid tooteid 2-3 eurot tükk, mitte ligikaudu 30 eurot, nagu müüs Towelfy. Ettevõtte juhid aga ei saanud Müüri sõnul aru, et midagi valesti oleks ning toodet muuta tuleks. „Nemad arvasid, et kui lihtsalt saaks kuskilt paarsada tuhat kaasata ja kõik reklaami alla matta, siis küll hakkaks lendama. Umbes nii primitiivne see lähenemine oligi,“ kirjeldas Müür.

Mõnda aega nägi Müür vaeva, et Towelfy käima läheks: haldas nende Facebooki lehte ning korraldas sooduskampaania Chilli.ee lehel, mis edu ei toonud. „Ma andsin selle pealt tagasisidet, et kui isegi seal ei lähe, siis peaks midagi oluliselt muutma. Siis hakati juba mainima, et meie oleme väikeosanikud ja meil ei ole ettevõtte juhtimises mingit sõnaõigust. Mõistlikke nõuandeid kuulda ei võetud ja taheti lihtsalt kulutada raha turunduse peale.“

Väikeosanikud tahtsid lahkuda juba ammu

Kolm kuud pärast ettevõttesse investeerimist said Müür ja Mädamürk aru, et nende investeering Towelfysse oli mõttetu ning soovisid ettevõttest lahkuda. Nad tegid ühise avalduse, pakkudes välja kaks varianti: kas nende osalustele otsitakse ostja või ostjad või ostavad ettevõtte juhid nad ise välja. Raidal aga nende sõnul ettepanekut arutada ei soovinud.

„Minu jaoks on see rohkem ettevõtlushuumor, kuidas kaks saamatut ekspoliitikut rähklevad ettevõtluses (Vaabel on endine roheliste noorpoliitik, Raidal on aga 2017. aasta sügisest Keskerakonna liige ja kandideerib kevadel Riigikogu valimistel– toim.),“ tõdes Müür nüüd möödunut kokku võttes. Müür tõdes, et enda raha ta tagasi saada ei looda, aga see oli õppetund, tänu millele on ta hiljem edukalt kasvuettevõtetesse investeerinud. „Loodetavasti on see teistele hea hoiatus tuttavate ettevõtetesse või ka ühisrahastuse kaudu investeerimisel korralikult kodutööd teha.“

Miks nõudis EAS Towelfylt toetust tagasi?

Vastab EASi toetuste keskuse direktor Monica Hankov:

Towelfy OÜ starditoetuse taotlus rahuldati summas 14 432,00 eurot ning reaalselt tekkinud kulude alusel maksti toetust välja summas 12 455,79 eurot. Kuna ettevõte ei täitnud starditoetuse määruses ettenähtud eesmärke, tegi EAS toetuse tagasinõude otsuse täies ulatuses (12 455,79 eurot).

EAS tegi tagasinõude otsuse eelmise aasta 4. oktoobril. Toetust EAS tagasi ei saanud.

Starditoetust saanud ettevõtetelt oodatakse järgmisi tulemusi, mida Towelfly OÜ täita ei suutnud:

• Ettevõtte müügitulu peab pärast toetuse saamist kolmanda aasta lõpuks ulatuma 80 000 euroni.

• Ettevõte kohustub looma kaks uut töökohta, mille brutopalk on vähemalt 70 protsenti statistikaameti viimati avaldatud aasta keskmisest brutopalgast.

• Ettevõttel peab olema suutlikkus kasvada vähemalt 20 protsenti aastas.

Hetkel kuum