Vandeadvokaat: Hankija võib nüüd sekkuda peatöövõtja ja alltöövõtja rahatülisse

Regulatsiooni taust on ­uute riigihankedirektiivide eesmärk soodustada väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemist riigihangetel. Hankedirektiivid näevad liikmesriikidele ette võimaluse sätestada normid, mille kohaselt võib hankija teha otsemakseid alltöövõtjatele, et nii parandada nende positsiooni võrreldes peatöövõtjatega. Riigihangete seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on Eesti seadusandja soovinud minna otsemaksete regulatsioonist kaugemale (otsemaksete regulatsiooni ennast siiski ette nägemata), et nii paremini kaitsta alltöövõtjaid olukorras, kus peatöövõtja jätab alltöövõtjale põhjendamatult tasumata. Ehk kui direktiivid näevad ette võimaluse, et teatud juhul võib hankija tasuda tööde eest otse alltöövõtjale, siis Eesti seaduse kohaselt võib hankija hoopis põhjendatud juhul jätta peatöövõtjale tööde eest tasumata, kuni ta on oma alltöövõtjale nõutud summa tasunud.

Praktiliselt peaks see välja nägema nii, et kui alltöövõtja leiab, et talle on jäetud põhjendamatult tasumata, siis esitab ta hankijale teabenõude, kas tema tehtud tööde eest on hankija peatöövõtjale tasunud. Teabenõudes esitab alltöövõtja hankijale tõendid allhankelepingu olemasolu, nõude suuruse ning selle sissenõutavuse kohta.

Hankija teatab viivitamata peatöövõtjale teabenõude esitamisest ning edastab talle teabenõude koopia koos lisatud tõenditega ja alltöövõtjale esitatud teabe. Kui hankelepingu täitmisel osalenud alltöövõtja esitab hankijale põhjendatud avalduse selle kohta, et alltöövõtjaga sõlmitud allhankelepingu alusel on peatöövõtja jätnud rahalise kohustuse alltöövõtjale alusetult täitmata, jätab hankija peatöövõtjale hankelepingu alusel tasumisele kuuluvad summad vastavas osas täitmata.

Hankija täidab rahalise kohustuse peatöövõtjale siis, kui alltöövõtjale on rahaline kohustus täidetud või kui hankijale on esitatud tõendid alltöövõtja nõude alusetuse kohta.

Sisuliselt tähendab see hankija kohustuslikku sekkumist peatöövõtja ja alltöövõtja tülide lahendamisse. Seejuures on hankija roll märkimisväärselt suur. Hankija peab esialgu veenduma alltöövõtusuhte olemasolus ja seejärel asuma hindama, kas alltöövõtja nõue peatöövõtja vastu on jäetud alusetult täitmata.

Kui alltöövõttu puudutav ­leping on lihtne ja selge ning tegemist on tõesti vaid peatöövõtjast pakkuja pahatahtlikkusega, siis ei pruugi see protseduur hankijale ülemäära vaevaline olla. Kui aga see on keerulisem vaidlus tööjaotuse ja kohase tegemise üle, siis võib sisulise hinnangu andmine selle kohta, kas tasumata on jäetud põhjendamatult, ­osutuda hankijale väga keeruliseks.

Sisuliselt tähendaks see, et hankija hakkaks täitma justkui kohtu rolli töövõtjate omavahelise õigussuhte üle otsustamisel. Veel enam, tekib küsimus riskidest ja nõuetest, mis hankija otsusega kaasneda võivad. Hankija otsus peatöövõtja tasu kinnipidamiseks võib oluliselt mõjutada kogu projekti rahavooge ja seada kogu lepingu täitmise ohtu. Kui selline otsus osutub lõppastmes valeks, tekib paratamatult küsimus hankija vastutusest (viivised hilinenud maksetelt, tekkinud kahju hüvitamine ja muu). Kui hankija jätab maksed aga põhjendamatult peatamata, tekib jälle küsimus alltöövõtja nõuete puhul, kes ei pruugi seetõttu saada oma nõudeid pahatahtliku peatöövõtja vastu maksma panna.

Seega on seadusemuudatusega pandud hankijatele uus töömahukas roll, mille väga hoolikas täitmine on kriitiliselt oluline, et vältida olulist kahju kõigile osalistele. Oluline roll saab olema ka peatöövõtjatel ja alltöövõtjatel. Viimased peavad teabenõude esitamisel arvestama, et sellest informeeritakse kohe ka peatöövõtjat ehk kergekäeline pöördumine võib veel enam komplitseerida niigi keerulisi suhteid peatöövõtjaga. Peatöövõtja peab aga tööde ja alltöövõtusuhete planeerimisel olema eriti tähelepanelik, et vältida olukordi, kus alltöövõtja asub hankija abiga mõjutama peatöövõtjale makstavaid tasusid ja seeläbi võib mõjutada projekti rahavoogu ja realiseeritavust tervikuna.

Praktika peab näitama, kas seadusandja välja töötatud eriline regulatsioon aitab täita alltöövõtusuhete korrastamise eesmärki või tekitab tööd, vaidlusi ja riske juurde. Viimasel juhul tuleks tõsiselt kaaluda regulatsiooni muutmist.