Fanaatik jäädvustab olulised hetked

Artikkel

- Vabalt
- Maarja Lega
- 21. veebruar 2015 kell 7:45
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Fanaatik jäädvustab olulised hetked
Juhuslikult videoamatörismi avastanud Rand ja Tuulbergi arendusdirektori Janno Meriloo sõnul pakub selle hobi juures rõõmu materjali läbivaatamine, hea tehnilise lahenduse leidmine ja lõpuks video teistele näitamine. Foto: Meeli Küttim, Ärripäev
Videoamatörism annab võimaluse jäädvustada endale olulisi sündmusi, inimesi, objekte ja fantaasiaid.
Videoamatörism on hobi, mis ühest küljest nõuab palju aega, teisalt pakub sooje emotsioone ja hingerahu. Alaga tegeleva Tõnu Aru sõnul on selle harrastajad omamoodi fanaatikud.
Videoamatörism hõlmab kõiki filmitegemise etappe. See algab planeerimisfaasiga, kus pannakse paika video sisu, tootmise ja avaldamisega seotud eesmärgid. Seejärel tuleb tootmisfaas ehk filmimine ja musta materjali tootmine.
Lõpuks toimub järeltöötlus ehk montaaž ja muud tööd, mis on vajalikud, et video oleks avaldamiskõlbulik.
Ühtlasi annab videoamatörism võimaluse jäädvustada endale olulisi sündmusi, inimesi, objekte ja fantaasiaid. Eesti Filmi- ja Videoamatööride Ühingu juhatuse liikme Tõnu Aru sõnul annab see inimesele võimaluse teha seda, mis talle meeldib, ning jagada seda teistega. “Jagamisrõõm on kõige suurem rõõm,” märkis ta.Festivalid ja medalid
Igal aastal on Eesti Filmiamatööride Liit korraldanud Eesti amatöörfilmide festivali, kuhu esitatakse igal korral üle poolesaja filmi ning osavõtjaid jagub. “Festivalid toimuvad mitmes paigas üle Eesti, lisaks toimuvad festivalid ka koolides,” lisas Aru.
Ühtlasi on filmiharrastajad võitnud autasusid rahvusvahelistel festivalidel. UNESCO juures asuv Rahvusvaheline Filmiliit on Eesti videoamatööridele jaganud hulganisti medaleid, nii kulda, hõbedat kui ka pronksi. Lisaks on eestlastele jagatud eriauhindu ja audiplomeid.
Filmiamatörism on ajas palju muutunud
Varem filmiti kaheksa- ja kuueteistmillimeetriste kaameratega ning filmilindid ei olnud alati kättesaadavad. Takistavaks teguriks oli hind, teisalt ilmutamise probleemid. “Sageli tuli saata filmilindid Riiga, kust tagasi tulid materjalid
alles kahe-kolme nädala pärast,” selgitas Aru. Alles seejärel sai materjali monteerima hakata. Aru lisas, et monteeriti “näpu vahel”. “Seda ei oska praegused noored isegi ette kujutada. Kui lõikasid kaadri liiga lühikeseks, ei saanudki seda pikemaks tagasi panna,” meenutas ta. Tänapäeval on võimalik filmi jäädvustada pea iga mobiiliga ja vaadata kohe igas telekas.
Eesti filmiamatörismi ajalugu1920.–1930. aastatel tehti esimesed avalikult esitletud amatöörfilmid, need olid peamiselt reisifilmid ja kroonikad.1980ndate aastate lõpus tekkis idee luua üksikamatööride ühing. Idee tekkis, sest kõik filmide festivalid ja ülevaatused olid riiklikult väga reglementeeritud. Filmiamatööridel tekkis soov ka ise midagi teha ja vastutada.1991. aastal asutati Eesti Filmiamatööride Liit, mille eesotsas on Jaak Järvine, kes on peamine kohalike ja rahvusvaheliste festivalide korraldaja Eestis. Liit ühendab erinevate klubide stuudiod ja sinna kuulub ka Eesti Filmi- ja Videoamatööride Ühing.
Filmi tegemise kolm etappiPlaneerimine. Pannakse paika video sisu, tootmise ja avaldamisega seotud eesmärgid.Tootmine ehk filmimine ja musta materjali tootmine.Järeltöötlus ehk montaaž. Tööd, mis on vajalikud, et video oleks avaldamiskõlbulik.
Milline tehnika on vajalik?Jäädvustamiseks.Klippe saab jäädvustada pea iga nutitelefoniga, filmimiseks võib kasutada ka käsikaamerat. Kasutatud professionaalse baasvarustuse saab kätte 5000–6000 euroga (hea kaamera, statiiv, valgustus.)Monteerimiseks. Suure mälumahuga arvuti ning filmitöötlus- ja monteerimistarkvara.Allikas: Eesti Filmi- ja Videoamatööride Ühingu juhatuse liige Tõnu Aru, Janno Meriloo, Lauri Levo
Juhuslik algus
Ehitusfirma Rand ja Tuulberg arendusdirektor Janno Meriloo avastas enda jaoks videoamatörismi juhuslikult. “Kunagi tekkis idee panna kokku kolleegi sünnipäevaks temast lühike klipp. Selleks pöördusin koolivenna poole, kes harrastusena filmis ning kellel oli olemas vastav tarkvara,” meenutas Meriloo. Klipp sai tehtud ja edaspidiseks oli huvi tekkinud.
Alguses kasutas Meriloo klippide tegemiseks teiste tarkvara, mõne aja möödudes soetas ta endale vajalikud vahendid ja nii uus harrastus alguse sai.
Tänaseks on Meriloo videoamatörismiga tegelenud koos suuremate ja väiksemate pausidega ligi tosin aastat. Esimesed juhtnöörid koolivennalt saanud Meriloo täiendas ennast hiljem ise. “Mingi elementaarse taseme olen nii saavutanud, kuid nüüd tunnen, et just filmitöötlusprogrammi kõikvõimalike nüansside ja võimaluste omandamiseks ning professionaalsemaks muutumiseks tuleks ka vastav koolitus läbida,” märkis ta.
Ühe kas või 15–30minutilise filmikese kokkupanemine võib võtta päris palju aega. Sellest lõviosa kulub algse video või filmimaterjali läbivaatamiseks ning huvitavamate ja humoorikamate olukordade väljaotsimiseks. Samal ajal tekivad peas juba ka ideed, kuidas eristuvad hetked eksponeerida ja millist muusikalist tausta selleks kasutada. “Kuna saan selle hobiga tegeleda pigem pisteliselt ning peamiselt hilistel õhtu- või öötundidel, siis võib pooletunnise filmikese kokkupanemine võtta kuni kaks kuud,” selgitas Meriloo.
Kuigi ajakulu on suur, Meriloo hinnangul rahaline kulu nii suur ei ole. “Kaamera, arvuti ja tarkvara soetatakse aastateks. Näiteks tehnika, millega siiani töötan, on soetatud aastatel 2008–2009,” selgitas ta.
Meriloo peamiseks publikuks on tema lähiringkond – sõbrad, sugulased ja töökaaslased. Valminud videod on enamasti üllatusklipid, mis on tehtud enda või sugulaste tähtpäevadeks – näiteks oma pere või sõprade ürituste ja reiside kokkuvõtted ning lühiülevaated.Soojad emotsioonid
Meriloole pakub harrastus sooje ja positiivseid emotsioone. Tulevase filmi algmaterjali läbi vaadates pakub naudingut huvitavate ja humoorikate seikade ning situatsioonide märkamine.
“Teinekord on algmaterjal kuni kümme aastat vana ja isegi, kui oled selles ise osalenud, ei mäleta enam nüansse. Siis avanevad ja rulluvad seigad sinu ees uuesti lahti nagu oleks kõik alles eile toimunud,” selgitas Meriloo. Monteerimise ajal pakub talle naudingut, kui õnnestub mõni olukord tehniliselt väga hästi eksponeerida ja lahendada ning kokku sobitada. Esitlemisel rõõmustab see, kui lühifilm pakub vaatajatele positiivseid emotsioone.
Abiks algajale videoamatöörile
Varu aega ja kannatust. Kuna harrastamine võtab palju aega, võiks alustaja läbi mõelda, kas ta suudab selleks aega leida kiire argipäevaelu juures.
Peab olema idee, mõte ja tahtmine. Alustajal peab olema tahtmine ideed teostada ja kindel soov lõpuni minna, kuni tiitrite paigaldamiseni! Seega peab olema mõnes mõttes fanaatik.
Vaja on õppida. Alustades võiks keegi esimesi samme juhendada võituleks läbida mingigi algtaseme koolitus.Kõigepealt praktiseeri. Filmi võimeka videofunktsiooniga mobiiltelefoniga ja lõika videod iMovie’is kokku. Arenda oma oskusi. Kui pärast nädalatepikkust filmimist oled ikka veendumusel, et soovid asjaga tegeleda, astu samm edasi. Milline see samm on, on juba igaühe enda otsustada.
Allikas: Janno Meriloo, Tõnu Aru, Lauri Levo
Hobi, millest sai ühtlasi ka töö
Videoamatörism on Lauri Levo suur kirg ja hobi. Tee filminduseni leidis Levo põhikoolis, kui käis venna Markoga TV3 stuudios telemagasini “Kahvel” võtetel. Hobi sai ärilise tõuke, kui pakuti võimalust toota kaheosaline telesaade Honda ekspeditsioonist. “Sealt hakkas pall veerema. Soetasin endale professionaalse videotehnika – kaamera, valguse ja helitehnika,” meenutas Levo.
Nüüdseks on ta filmimisega tegelenud kolm aastat ning töid on eksponeeritud telekanalite Kanal 2, ETV, TV3 ja TV6 eetris ning internetis. Teadmisi ja oskusi on Levo saanud vennalt, kuid ta on ka ise ennast täiendanud.Raha pärast töid ette ei võta
Käsitletavate teemade ring on lai, kuid Levo tingimuseks on, et need kõik peavad talle endale huvi pakkuma. “Niisama raha pärast töid ette ei võta,” lisas ta. Levo on tootnud dokumentaalfilmi Vormsi saare pärandkultuurist, jäädvustanud Eesti jahimeeste tegemisi ning käinud filmimas Tais, kus ta jäädvustas nii tai poksi profimatše kui ka Tai ühe karmima vangla kinnipeetavate ja vabade poksijate vahel peetavad võistlusi.
Levo selgitas, et aega kulub hobile täpselt nii palju, kui ise lubad. Rahaliselt on hobi kulukas. Soodsam on omada isiklikku tehnikat, suuremate projektide tarvis tuleb puuduv tehnika rentida. Kasutatud professionaalse põhivarustuse saab kätte viie-kuue tuhande euroga. “Kui tööl väljundit poleks, siis enda lõbuks nii kuluka hobiga ei tegeleks,” märkis Levo.
Hobi pakub talle emotsioone, võimalusi-väljakutseid, hingerahu, põnevust ja uusi tutvusi. “Ei oskaks tahta paremat hobi kui see, mis on ühtlasi ka töö,” rõõmutas ta.
Hetkel kuum