Sisu ja broilerid

Käibetõde nr 1: erakonnad on deemonid, kes manipuleerivad suurte (õõnsate, sisutühjade) piltide ja loosungitega, varjates tegelikku tõde ja platvormi. Kõik see käib inimesi arvestamata ja tegelikku sisu ei olegi. On vaid võimuiha jne.

Kuidas sellega on? Välisel vaatlusel võib vahel tõesti nii tunduda. Aga ainult välisel ja väga pinnapealsel. Nimelt on erakondadel alati oma programm, mis on hiljemalt kampaania esimesest päevast kõigile veebis kättesaadav. Ühe sekundiga! Viited sellele on ka paljukirutud väga suurtel plakatitel. Aga kui palju valimispäevaks programmi vaatab? Heal juhul 1 % neist, kes VÕIKS vaadata. Kui palju süveneb? Veebistatistika põhjal ehk 10% sellest ühest protsendist ehk 0,1%. Järeldus? Vaatavad ja süvenevad vaid ajakirjanikud, spetsialistid, konurendid + väga valitud osa rahvast. Probleem on huvipuuduses, mida toidab seesama võõrandamine, erakondade veidi ehk süüdimatugi sarjamine seal, kus need reeglina täidavad vaid rahva tellimust oma seisukohtade serveerimise laadi osas.

Juhul, kui erakonna seisukohtade vastu ei ole huvi, siis kuidas erakonnad seda probleemi lahendavad? Üks viis on need samad suured plakatid nägudega. Miks? Nimelt kasvab (mõneti üllatuslikult, kuna seda on pikalt peetud nn üleminekuühiskondade lapsehaiguseks) kogu Euroopas trend, kus valitakse rohkem isikut – nägu – ja vähem erakonna programmi. Osalt on see tingitud erakondade soovist hõlmata aina laiemat valijaskonda ja selle nimel tehtavatel kompromissidel platvormi, maailmavaate drastilise selgusega. Tulemusteks erakonnad, kus paltvormid on üksteisele väga lähedale liikunud ja “vahet pole”. Niisiis: kui valijad nõuavad isikut, nägu, siis kummati on rahva teenritel mitte õigus, vaid lausa kohus neile oma seisukohti kandvaid persoone tutvustada. Ja ongi näod platsis. Kogu Euroopa tänavatel.

Teine võimalus programme inimesele lähemale tuua ja polulariseerida on neid lihtsustada ja piltlikustada. Ka seda tehakse. Sünnivad lihtsad hüüdlaused, mis provotseerivad lähemalt tutvuma või püüavad seisukohta edastada. Lähiriikidest on näiteid, kus erakondade seisukohad ongi esitatud pildireana –animatsiooni ehk multikana, et ikka loetaks ja huvi tuntaks! Ja mida näitab tulemus? Seda, et see on õige, rahva tahtele vastav tegevus. Sest võrreldes verbaalse tekstiga kasvab huvi mäekõrguseks. Nii olemegi jõudnud ajakirjanduse kirutud lihtsustamise ja piltlikustamiseni. Aga mis jääb erakonnal üle? Lavalt kaduda, sest keegi ei viitsinud lugeda pikka teksti ja muud moodi ei tundunud ka sünnis?

Nüüd küsime: kas erakonnad tõesti on sisutühjad või ajavad mingi müstilise kiusu pärast tänaval taas suurt nägu püsti? Ilmselt mitte. Usun, et kõigi suuremate erakondade meeskondades on mitmeid tõsiseid ja mõtlevaid päid, kelle suurim soov oleks turundusega üldse mitte tegeleda. Et inimesed tuleks ja loeks veebis programmi ja valiks selle põhjal. Et nad võiks rääkida nii nagu omavahel – pikemate lausetega – ja saadaks aru, mõistetaks. Paraku on see ebareaalne.

Seega väidan, et poliitilist turundust ei saa vaadata lahus muust turundusest ja selle trendidest, mis lähtuvad üksnes ja ainult sihtrühmast ning selle soovidest, sh sõnumi serveerimise osas. Kui varsti juba kolm aastakümmet räägitakse pildi absoluutsest domineerimisest sõna (ja ehk ka mõtte) üle, siis kuidas saaks Eesti siin erineda? Ülevoolava info ajastul saabki avaliku meedia kommunikatsioon olla üksnes lihtsustav. Kui Tiina Kirss kirjeldas 90ndate algupoolel USA tudengite suuri raskusi, kui need pidid oma mõtteid kirjalikus vormis väljendama (pole ammu ühtegi raamatut lugenud), siis isegi kui Euroopas on seis veidi parem, on trend ikka sama. Kui tahetakse seda murelikku trendi muuta ja kasvatada valijaid, kes tahavad lugeda programmi ning valida selle põhjal, siis … ilmselt arvutimängud tuleks kohe keelata, homme sulgeda ka youtube jne. See on avaliku massimeedia kanalites toimuva “sisutühja valimiskampaania” üks algpõhjus.

Teine on oluline moment on tänaseks samuti palju aastakümneid kestnud valdkondade üleüldine professionaliseerumine. Erinevalt USA kodusõja aegadest, mil ka iga teise kauboi hammas poliitikale peale hakkas, lahendab tänane poliitika valdavalt spetsiifilisi küsimusi, mida ei olegi võimalik lihtsustada. Nii on nende mõistmine tavainimesele teinekord sama lihtne, kui kuulata programmeerija juttu. Kuidas valida, kuidas vahet teha? Siin on äsjaseks heaks näiteks Tallinna Ülikooli Euroopa Parlamendi valimisteks tehtud erakondade seisukohtade “test-kalkulaator”, kus vastusevariantide põhjal sai näha, millist erakonda oleks loogiline valida. Jah, see on põhimõtteliselt üks hea näide, mis võiks aidata inimesel poliitmaastikul orienteeruda ja seda on mujal ka erakonnad kasutanud. Probleem on aga selles, et kui vaadata küsimuste ringi, mille Tallinna Ülikool välja pakkus, siis see oli niivõrd keeruline, et võimendas väga hästi välja probleemi: et sisu põhjal valikut teha, pead olema selle valdkonna spetsialist. Ja need olid küsimused olid reaalsed, just selle põhjal, kus täna Euroopa Parlamendis fraktsiooniti jõujooned jooksevad ning mille üle ragistavad nüüd omavahel Tarand ja Ojuland!

Ehk: kummalisel kombel saavad Eesti erakonnad meedialt igadel valimistel kampaaniate eest sugeda selle eest, et nad täidavad oma kohust – teevad mida ja kuidas valijate enamus tellib ning soovib. Lihtsalt ja pildi keeles.