Arvamus: Vaimud majanduse taastamise masinas

Rahvusvahelise Valuutafondi IMFi oktoobrikuine World Economic Outlook kuulutas, et “ranged riiklikud strateegiad on edendanud tööstustoodangu, maailmakaubanduse ja jaemüügi languse pidurdumist”. IMF koos paljude riigijuhtidega tundub olevat valmis kogu au üleilmse majanduslanguse võimaliku lõpu kavandamise eest neile strateegiatele andma.

Riigijuhid ja rahvusvahelised organisatsioonid pälvivad tõesti suurt tunnustust selle eest, mida on tehtud selleks, et kevades alates majandus taastumise märke ilmutab. Maailma majanduspoliitika rahvusvaheline koordineerimine sellisel moel, nagu see on vormistatud G20 hiljutises deklaratsioonis, on ajaloos enneolematu.

Samas võib arvata, et maailma liidrid on olnud liiga nobedad oma poliitika eest nii suurt tunnustust nõudes. Peatuvad ju majanduslangused üldiselt ise ka enne riiklike stabiliseerimisstrateegiate rakendamist.

Peale selle on samasugune järsk suunamuutus toimunud paljudes riikides – ja paljude varade, k.a naftahinnad, kuld ja mõnes riigis elamukinnisvara, puhul.

Tõenäoliselt ei ole selle suunamuutuse põhjuseid kindlalt võimalik mõista. Siiani mõistatatakse turu teiste suurte tõusude üle (1933, 1982 jne). Turubuum võib pärast algust jätkuda mõnda aega teatud sotsiaalse epideemiana ning inspireerida uudistekanalites ja suust suhu levivaid lugusid “uuest ajastust”. Lood ise aitavad buumi paisutada, muutudes osaks tagasisidest, mis seda ülal hoiab.

Kokkulepped, millele jõuti hiljutistel G20 kohtumistel, on nagu mõned nendest lugudest, sisendades rahvusvahelise koostöö ja majandusalase professionaalsuse uue ajastu algust – narratiiv, millega on taastumise psühholoogias ilmselt liialdatud.

G20 lugu on eriti silmatorkav arengumaailmas. Rahvusvaheline arusaam, et G20 laienenud roll on määratud arenguriikidele, on psühholoogiliselt äärmiselt suure kõlapinnaga.

Lood ülikasumlikest pankadest, mis maksavad oma juhtidele hiiglaslikke preemiaid, on samuti pannud inimesi arvama, et asjad ärimaailmas ei olegi nii halvasti. Viha nende kasumite ja preemiate vastu kipub selle loo nakkuslikkust ainult suurendama.

Kuid igasugune spekulatiivne buum on oma olemuselt ebastabiilne, kuna lood arenevad aja jooksul ja uute vapustuste tõttu, mille mõju turgudele on äärmiselt ebakindel. Tegelikult oli see ülepaisutatud spekulatiivne buum aktsia- ja kinnisvaraturul, mis meid esmalt selliste finantsprobleemideni viis.

Valitsused ja mitmepoolsed institutsioonid tegid kahtlemata mõned põhjendatud katsed usaldusväärsuse taastamiseks. Kuid nad ei “kavandanud” taastumist. Neil vedas ja G20 ja stiimulite paketid kehtestanud valitsused on praegu näiva edu mesinädalate faasis.

Kuhu meie ikka veel põdev maailmamajandus sellest punktist liigub, on sama ebakindel kui spekulatiivsed turud, mis mängisid sedavõrd olulist rolli nii finantskriisis kui taastumises.

Võime soovida, et majanduspoliitika formuleerimine oleks sama selgepiiriline nagu näiteks masinaehitus. See ei ole seda – siin mängib rolli terve armee halvasti mõistetud loomulikke tsüklilisi faktoreid ja inimpsühholoogia veidrusi.

Copyright: Project Syndicate, 2009