Hall ala kaubanduses tuleb koomale tõmmata

Kirjutasime kolmapäevases kaaneloos, kuidas kaubakeskuste omanikud ja sealsed üürnikud on hädas segaste konkurentsireeglitega. Konkurentsiamet on oma hinnangutes juba tunnistanud ebaseaduslikuks minevikus levinud kombe anda kaubakeskuse omanike poolt mõnedele üürnikele keskuses tegutsemiseks eksklusiivõigus. Lisaks võivad ameti hinnangul kohati olla ebaseaduslikud ka kokkulepped, mida konkreetselt üürnik seal pinnal võib teha.Eksklusiivõigus tähendab seda, et samas kaubakeskuses pole otsest konkurenti. Eelkõige on sellist õigust soovinud suured toidupoed. Näiteks tahab Rimi olla kindel, et mõne kuu pärast ei teki kaubakeskuse teise otsa Selverit või Prismat. Sellised kokkulepped huvitavadki rohkem üürnikke. Kaubakeskustele sellest suurt tolku pole, nemad eelistavad pigem seda, et kliendil oleks rohkem valikut.

Kust piir jookseb? Kaubanduspinna kasutamise sihtotstarbe kokkulepete kohta pole konkurentsiamet seni ühest seisukohta võtnud. Sellised kokkulepped võivad ebaseaduslikuks muutuda siis, kui need on ebamõistlikult piiravad ja kirjutavad näiteks väga rangelt ette, millist toodet tohib üürnik seal müüa või millist mitte. Kust see piir aga jookseb, on praegu selgusetu. Näiteks võib osutuda seadusevastaseks olukord, kus üürnikult nõutakse, et ta müüks ainult ühest kindlast talust pärit juustu või lilli. Aga kuidas oleks kahe või kolme talu puhul?

Konkurentsiametil tuleb selline hall ala maksimaalselt koomale tõmmata ja kehtestada konkreetne, üheselt arusaadav reeglistik selle kohta, mida võivad üürnik ja üürileandja lepingus kokku leppida ja mida mitte. Teatav tõlgendamisruum jääb alati, kuid praegu on segadust liiga palju, nii et kaubakeskuste omanikel ja sealsetel üürnikel jääb oma igapäevatöös tihti üle ainult mõistatada, kas nad parasjagu rikuvad seadust või mitte. Selline teadmatus on kahtlemata halb. Ühelt poolt annab see võimalusi pahatahtlikuks laveerimiseks. Reguleerimatuse abil saab pigistada ebameeldivaid üürnikke, kruttides nende pinna kasutamise kokkulepped põhjendamatult pingule. Teisalt aga ei soovi kindlasti ükski normaalne kaupmees olla kahtlustatav konkurentsikuriteos, sest see mõjub mainele laastavalt. Konkreetsete reeglite puudumisel aga võib ka täiesti heade kavatsustega ettevõtja osutuda seaduserikkujaks.