Aidakem ukrainlasi

Seaduse kohaselt saab riik välismaalastele pakkuda kolme liiki rahvusvahelist kaitset – anda pagulase staatuse, täiendava kaitse või ajutise kaitse. Välisministri poolt mainitud ajutine kaitse on erandlik menetlus ja selle eesmärk on anda varjupaika massilise sisserände korral ning vaid juhul, kui varjupaigasüsteem ei suuda sisserännet menetleda. Lisaks peab ajutise kaitse kohaldamise vajaduse otsustama Euroopa Liidu Nõukogu, pagulaste Eestisse vastuvõtmise otsustab aga seejärel valitsus. Alates aasta algusest kuni tänaseni on aga Eestist varjupaika küsinud vaid 37 Ukraina kodanikku.

Pagulase staatuse ning täiendava kaitse annab riik tavapärase varjupaigamenetluse käigus. Taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. See tähendab, et rahvusvaheline kaitse antakse isikutele, kes mingil põhjusel varjupaika vajavad ning see ei sõltu pereliikmete või lähedaste tuttavate olemasolust Eestis. Eelistada ei tohi üht varjupaigataotlejate gruppi ja diskrimineerida teist. Seega tuleks siin vahet teha, kas Ukrainast pärit isik taotleb Eestis ametlikult varjupaika või siis pageb siia sugulaste, sõprade ja tuttavate juurde.

Kui ukrainlane tuleb Eestisse näiteks pikaajalise viisaga oma sõprade juurde pakku ning tal ei ole võimalik saada Eestis elamisluba, peab ta arvestama, et mingil ajahetkel võib tal olla tarvis taotleda viibimisaja pikendamist (mida tehakse vaid erandina), ta peab ise või oma sõprade toel toime tulema ning riik talle majutuskohta ei paku. Kui aga isik taotleb riigilt varjupaika, peab ta arvestama maksimaalselt kuus kuud kestva varjupaigamenetlusega ning võimalusega, et lõpuks ikkagi rahvusvahelist kaitset talle ei anta. Varjupaigataotleja staatuses oleval isikul ei ole lubatud ka aasta jooksul töötada. Samas on aga taotlejal palju eeliseid – riik tagab talle vältimatu arstiabi, psühholoogilise abi, majutuse ja juhul kui taotleja elab Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses, siis ka väikese igakuine rahalise toetuse ja võimaluse õppida eesti keelt. Pagulase staatuse saanud isikule antakse kolmeaastane ning täiendava kaitse saajale aastane elamisluba.

Varjupaiga saamise tõenäosus

Praktika on näidanud, et isegi kui inimest on reaalselt taga kiusatud või teda on ähvardanud tema koduriigi teatud piirkonnas tõsine oht, ei pruugi ta sellest hoolimata varjupaika saada. Sel aastal ei ole ukrainlaste suhtes tehtud veel ühtegi positiivset rahvusvahelise kaitse andmise otsust. 2014. a jooksul on Ukraina kodanike taotluste suhtes tehtud kolm menetluse lõpetamise ja kolm tagasilükkamise otsust. Tõenäoliselt on taotlused tagasi lükatud, kuna riik usub, et inimesel on Ukrainas võimalik ümber asuda või ei ole isik pärit konfliktipiirkonnast ja/või tema taotlus on mingil põhjusel põhjendamatu. Seadus ütleb, et varjupaigataotlus lükatakse tagasi, kui tagakiusamine ja tõsine oht piirdub kindla geograafilise alaga ja kui taotlejale on kättesaadav piisav kaitse tema päritoluriigi mõnes teises piirkonnas. Kas aga Ida-Ukrainast pärit taotlejale on kättesaadav piisav kaitse tema koduriigi teises osas, tekitab praegu Ukraina kontekstis palju küsimusi.

ÜRO pagulaste ülemvolikiku ameti (UNHCR) seisukoht on, et ametnikud, kes teevad varjupaigataotlustega seonduvalt otsuseid, peaksid hindama, kas ümber asumine riigi piires on sobiv ja mõistlik, teisisõnu – kas inimesel on võimalik ümber asudes elada normaalset elu ilma liigsete kannatusteta. Ukraina kontekstis tuleks hinnata, kas piirkonnas, kuhu inimene soovitakse saata, on tagatud turvalisus, inimõiguste austamine, majanduslik toimetulek, kas seal on võimalik kuskil elada ja kas inimesele on tagatud elatusvahendid. Samuti tuleks kaaluda, kas piirkonnas on võimalik saada tuge sugulastelt või sealselt kogukonnalt ning arvesse võtta riigisiseselt ümber asustatud isikute hulka antud kohas. Kindlasti on selline hindamine keerukas ning alati tuleb lähtuda ka konkreetsest inimesest, tema loost ja probleemidest.

Ukrainas on ÜRO ametlikel andmetel riigisiseselt ümber asunud ligikaudu 417 000 inimest, kuid tegelikud arvud võivad olla kuni kolm korda suuremad. Relvarahukokkulepetest ei peeta kinni, sõdimine jätkub, surma on saanud palju tsiviilisikuid, kool on saanud mürsutabamusi, tulistatud on põgenikke sõidutanud bussi. Lähenemas on talv ning majutusasutused, kus sisepõgenikud praegu elavad, ei pruugi külmade ilmade saabudes olla enam elamiskõlbulikud. Sisepõgenikke võib olla sama palju kui elanikke Tallinnas ning enamikul neist puudub võimalus töötada ja oma perele elatist teenida.

Seda kõike teades ja arvestades peaks olema vägagi nõus president Ilvese üleskutsega: „Unustagem bürokraatia ja õigustused, miks midagi teha ei saa ning leidkem võimalusi aitamiseks. Inimlikkust, palun.“