Kõige raskem töö

Sattusin hiljuti internetis lugema rahvusvahelist uurimust, kus juhuslikult valitud meeste ja naiste grupil paluti nimetada maailma kõige raskem töö. Kui naised pidasid selleks üsna üksmeelselt laste kasvatamist, siis meeste mõtted kaldusid valdavalt mitmetele tõsist füüsilist pingutust nõudvatele ametitele.

Mis siis ikkagi on kõige raskem töö? Kas sellele küsimusele on üldse olemas ühte ainuõiget vastust? See, mis on ühele inimesele raske, on teisele lihtne ja vastupidi. Meenus Henry Fordi tsitaat: „Mõtlemine on kõige raskem töö maailmas ning see on tõenäoliselt ka põhjus, miks nii vähesed inimesed sellega tegelevad.“ Mõtlemine on keeruline ning nõuab pingutust. Palju lihtsam on niisama kulgeda ja mitte muretseda liialt selle üle, mida homne päev tuua võib. Inimene on loomult laisk ning lükkab reeglina elus tekkivate probleemide lahendamise edasi võimalikult kaugesse tulevikku, lootes, et need iseenesest kaovad. Elu on aga karm ning kui sa ei tegele ise oma probleemiga, siis reeglina hakkab probleem üsna varsti tegelema sinuga.

Sageli on probleemid seotud majandusliku toimetulekuga ning oma koha leidmisega elus. Kui maailma ühe jõukaima inimese, Warren Buffeti käest küsiti, mida peaks noor inimene tegema, kui ta soovib sama edukaks saada nagu tema, siis soovitas vanahärra otsida üles oma kirg ja tegeleda sellega. Buffeti jutus on iva. Kui inimene suudab leida töö, mida ta teeb tõelise kirega, siis torkab ta kollektiivis silma ning suure tõenäosusega teda edutatakse. Oma tugevused üles leidnud inimesed on sageli edukad ettevõtjad. Neist kiirgab enesega rahuolu ning nad suudavad oma töötajaid innustunult tööle panna.

Igal hommikul lähevad tuhanded inimesed tööle eesmärgiga teenida raha. Vähesed nende hulgast tahavad ja oskavad mõelda, kuidas raske tööga teenitud raha enda kasuks tööle panna. Paludes inimesi kirjeldada lühidalt enda finantsplaneerimise põhimõtteid, tabab paljusid mõttekramp. Finantsturg tundub kauge ja hoomamatu ning sealsed riskid suured. Selle asemel, et kainelt kalkuleerida, kuidas sobiva riskitasemega isiklikud säästud pikaajaliselt enda kasuks edukalt tööle panna, pöördub suur osa inimesi tagasi vanade liistude juurde. Käiakse ikka 40 tundi nädalas tööl, kulutatakse nii palju kui teenitakse ja rohkemgi veel ning kirutakse tööandjat ja valitsust. Nii on harjutud tegema, nii ei pea palju mõtlema, aga kahjuks ei lahenda see põhiprobleemi ehk majanduslikku ebakindlust.

Inimene on oma harjumuste ori, mistõttu on mõistlik harjutada end kasulike harjumustega. Nii nagu suitsetamise asemel on märksa targem tegeleda metsajooksuga, on ka virisemise alternatiivina tulutoovam treenida mõtlemist. Nii märkate varsti, et aju hakkab teie käest küsima küsimusi: kas ma töötan õigel ametikohal? Kas ma peaksin midagi juurde õppima, et paremat tööd saada?Kuidas enda sääste paremini majandada? Kas mu tervis on piisavalt hea? Jne. Senise mõttemaailma muutmisel on kõige raskem teha esimest sammu. Selleks on vaja teatud annus sisemist soovi oma elu paremaks muuta ning tahtejõudu tekkivate takistuste ületamiseks.

Hea vahend mõttelaiskuse vastu on male. Oktoobri keskel avanes mul harukordne võimalus osaleda heategevuslikul malesimultaanil mitmekordse maailmameistri Garri Kasparovi vastu. Veerand tundi enne simultaani algust valitses saalis ootusärev meeleolu. Millist taktikat suurmeistri vastu kasutada, et mitte kohe kaotuse märgiks käsi tõsta, arutasid inimesed omavahel. Osa lubas olla ründav ja Kasparovit üllatada, enamik pidas aga targemaks pigem keskenduda kaitsele.

Kuna teadsin, et Moskvitšiga on võimalik Mercedesest kiiremini sõita vaid juhul, kui viimasel peaks ootamatult kütus otsa saama, siis valisin ka ise kaitsva taktika. Kasparov alustas Hispaania avanguga, millele valisin vastuseks Prantsuse kaitse. Kui alguses näis, et polegi nii hull, siis pooletunnise mängu järel kaotasin ootamatult valvsuse ning tema pettemanöövri järel tuli oda etturi vastu loovutada. Peale seda tegelesin kaitse betoneerimisega, kuid suurmeister piiras mind armutult ümber ning viimaks tuli vääramatu jõu paremust tunnistada. Sõjasaagina võtsin kaasa mõlemad Kasparovi odad ja ratsud, neli etturit ja ühe vankri.

Olin positiivselt üllatunud, kui hästi mängisid saalis olnud lapsed. Nende mängu nähes tekkis minus lootus, et näeme kunagi tulevikus ka uut kohalikku Paul Kerest. Ma kaotasin küll mängu, aga võitsin teadmise, et simultaaniga kogutud raha läks õigesse kohta ehk Eesti noorte maletajate toetuseks. Meil on peale kasvamas tublisid noori. Mai Narva võitis alles hiljuti kuni 16aastaste neidude Euroopa meistrivõistlused males. Oleks igati tervitatav, kui kooli matemaatikatunni üks osa oleks maleõpetus. See lisaks mängulist elementi ning aitaks kaasa mõtlemisoskuse parandamisele. Mõtlema õppimist peab treenima juba maast-madalast. See aitab tulevikus elus paremini hakkama saada ning teeb õnnelikumaks.