Avatud kontor kui stressi allikas

Tööandja ja juhi seisukohast võib avatud kontoril olla mitu plussi, sest alati on hea ülevaade, kuidas töötajad tööd teevad. Luuakse just kui mugav „naabrivalve“ süsteem. Kuidas ikka Peeter mittetöiste tegevustega tegeleda saaks, kui Kalle ja Pille samas ruumis töötavad. Sama kehtib loomulikult ka Kalle ja Pille puhul. Samuti arvatakse, et avatud kontoris on hea uute mõtetega kohe kõigi ees lagedale tulla – ei pea mitu korda ühte ja sama juttu kordama ning diskussioongi on ühe soojaga peetud.

Kuid – kas on end hetkeks asetatud olukorda, kus on vaja koostada tähtis pakkumine või ettekanne, kuid pidevalt astub keegi sisse, et omi mõtteid jagada. Või heliseb naaberlaual kogu aeg telefon, sest kolleegi tööülesandeks on suhtlemine kliendiga. Milline on siis töötaja panus päeva lõpuks, tema vaimse koormatuse tase? Seega tuleks avatud kontorit planeerides hoolega kaaluda, millised on ühte tööruumi paigutatud töötajate tööülesanded, töö tegemise viisid ja isiklikud eelistused.

Töötaja seisukohast võib avatud kontor mõjuda neile kui alastikiskuvalt: telefonikõnesid kuuldakse pealt, arvutiekraanilt on igal hetkel näha, kas oled tööülesande kallal või täidad parajasti tuludeklaratsiooni. Töötaja või tööandja, kes väidavad, et suudavad end kaheksa tundi päevas pühendada ainult tööle, on ilmselgelt silmakirjalikud. Inimene vajab ka kõige intensiivsema töö juures korrakski aja maha võtmise võimalust, kuid millised need on avatud kontoris? Tahaks korraks lõõgastuda, kuid kuidagi piinlik hakkab – kuidas ikka ringutada või võimelda, kui kolleegid on parasjagu töörütmis. Jällegi kasvab tööstress.

Avatud kontorite puhul ei ole vähetähtsad ka üldised töökoha nõuded. Inimeste töölepaigutamisel ühte tööruumi tuleb arvestada, et ühele töötajale peab jaguma vähemalt 10 kuupmeetrit õhuruumi (tööruumi kõrgus kuni 3,5 m). Erinevad on inimeste eelistused ruumi sisekliima osas: mõni soovib jahedamat õhku, mõni on aga soojalembesem. Erineva eelistusega töötajaid ühte ruumi pannes on eriarvamused kerged tulema ning tulemuseks on täiendav stressiolukord.

Töökohtade kujundamisel tuleb silmas pidada, et töökohas oleks piisavalt ruumi, et saavutada hea ja ergonoomiline tööasend. Liikumine töökohale ja sealt peaks olema takistustevaba, vältida tuleb teravaid nurki või mööbliservi, kuhu on võimalik end ära lüüa.

Tööstress on tööprotsessi paratamatu osa ning mõõdukal kujul on see isegi motiveeriv ja edasiviiv. Probleemiks muutub see siis, kui töötajal kujuneb välja pingeseisund ning ta tajub vastuolu töö ja töökeskkonna esitatud väljakutsete ja oma toimetulekuvõimaluste vahel. Tööstressi tuleb hoida kontrolli all ning tagada töötajatele toetav ja tervist säästev tööõhkkond. Tööandjal tasuks end korraks asetada töötaja kingadesse. Töötaja on lojaalne organisatsioonile ainult siis, kui ta tunneb, et organisatsioon temast hoolib. Muudel juhtudel panustab ta ettevõtte tegemistesse ainult kuni oma taluvuspiirini ning selle saabudes hääletab tihti jalgadega ja lahkub töölt.

Autor: Silja Soon, Tööinspektsiooni töötervishoiu järelvalve talituse juhataja