Anname võlad andeks

Vaevalt leidub tänapäeval täiskasvanud inimest, kes poleks kunagi võlgu olnud. Lääne tsivilisatsioonis (suuresti Ameerika eeskujul) on moodne elada võlgu. Esmapilgul tundub selline eluviis tore: võtsid laenu, täitsid oma soovid ja maksad vaikselt laenu tagasi. Aga igal medalil on kaks poolt ning võlg on ikkagi tõsine kohustus ja suur risk. Ühel päeval võid sa olla olukorras, et ei suuda enam laenu tagasi maksta. See juhtuski näiteks aastal 2008, kui puhkes ülemaailmne majanduskriis. Paljud kaotasid kõik peale laenukohustuste ning on sattunud tõsistesse raskustesse, kust ei saagi enam oma jõududega välja.

Mis on võlaamnestia?

Võlg on võlgniku mis tahes kohustus (nt laenu tagastamine) võlausaldaja (kreeditori) ees. Klassikalises mõistes amnestia on juriidiline vahend, millega riik võib vabastada isikuid karistusest täielikult või osaliselt või asendada karistuse leebemate mõjutusvahenditega. Amnestia eripära seisneb selles, et seda rakendatakse mitte üksikindiviidi suhtes (nagu see on armuandmise puhul), vaid teatud tunnuste põhjal moodustatud isikute kategooriate suhtes. Pannes nüüd sõnad võlg ja amnestia kokku, saame, et võlaamnestia on võla andestamine ehk kustutamine (juriidilise protseduurina) teatud inimeste kategooriate puhul. Võlaamnestia võib olla täielik või osaline.

Võlaamnestia sisseseadmiseks tuleks kõigepealt uurida välja ja moodustada sihtrühmad, kelle suhtes võib seda rakendada. Seejärel tuleks näiteks kord aastas välja kulutada täielik ja osaline võlaamnestia. Täielik (kogu võlg, kogunenud intressid ja viivised maha) oleks see nende puhul, kellelt pole lootust midagi saada ja/või võla väljanõudmine on kulukam kui võlasumma ning seetõttu ebamõistlik. Osaline (intressid ja viivised maha) oleks see aga nende puhul, kes on vaesuse piiril, et vältida nende päris vaesusesse sattumist. Eriti puudutab see alaealiste lastega peresid.

Ette tuleks näha ka teatud kompensatsioonid võlausaldajatele, muidu nad ei nõustu võlaamnestiaga kunagi. Raha selleks võib leida näiteks astmelise tulumaksu või varamaksu (luksusmaksu) kaudu. Samuti tuleks ette näha sanktsioonid võlaamnestia kuritarvitajatele (näiteks laenuvõtmise keeld teatud aja jooksul).

Usutavasti ei soovi üksi võlausaldaja võlaamnestiast praegu kuuldagi. Kuid kas tavakodanikud on süüdi, et pankurid ja valitsejad ei suutnud 2008. aastal kriisi ära hoida? Las siis nemad vastutavadki sellises olukorras. Usun, et võlaamnestia on võimalik, puudu on ainult poliitiline tahe.