Anname võlad andeks

Vaevalt leidub tänapäeval täiskasvanud inimest, kes poleks kunagi võlgu olnud. Lääne tsivilisatsioonis (suuresti Ameerika eeskujul) on moodne elada võlgu. Esmapilgul tundub selline eluviis tore: võtsid laenu, täitsid oma soovid ja maksad vaikselt laenu tagasi. Aga igal medalil on kaks poolt ning võlg on ikkagi tõsine kohustus ja suur risk. Ühel päeval võid sa olla olukorras, et ei suuda enam laenu tagasi maksta. See juhtuski näiteks aastal 2008, kui puhkes ülemaailmne majanduskriis. Paljud kaotasid kõik peale laenukohustuste ning on sattunud tõsistesse raskustesse, kust ei saagi enam oma jõududega välja.

Võlg on võlgniku mis tahes kohustus (nt laenu tagastamine) võlausaldaja (kreeditori) ees. Klassikalises mõistes amnestia on juriidiline vahend, millega riik võib vabastada isikuid karistusest täielikult või osaliselt või asendada karistuse leebemate mõjutusvahenditega. Amnestia eripära seisneb selles, et seda rakendatakse mitte üksikindiviidi suhtes (nagu see on armuandmise puhul), vaid teatud tunnuste põhjal moodustatud isikute kategooriate suhtes. Pannes nüüd sõnad võlg ja amnestia kokku, saame, et võlaamnestia on võla andestamine ehk kustutamine (juriidilise protseduurina) teatud inimeste kategooriate puhul. Võlaamnestia võib olla täielik või osaline.

Tõsi, esmapilgul kõlab võlaamnestia kui ulme, sest kuidas saab võlg olla andestatud. Tegelikult saab küll, kui mängu tulevad võlausaldaja teised huvid ja kaalutlusprintsiip. Näiteks iidse Mesopotaamia (2400 eKr) valitsejad kuulutasid aeg-ajalt välja võlaamnestiat ehk andestasid laenukohustusi. Kindlasti ei tehtud nii seetõttu, et kreeditorid olid head ja lahked. Võimudel polnud halbadel saagiaastatel erilist valikut, kuna põldurite tasumata laenud ähvardasid ühiskonda sellega, et võlgnikud põgenevad ja hülgavad põllumaad, et mitte sattuda laenuorjusse. Kreeditori valik oli lihtne: kas kaotad kõik või kaotad osaliselt ja võid hiljem võita.

Rahvusvahelistes suhetes on võla andestamine üpris levinud. On teada, et viimase 14 aasta jooksul on Venemaa andestanud oma võlgnikele üle 100 mld dollari, suur osa sellest Kuubale (90% 35 mld dollari suurusest võlast). Niisuguse võlaamnestia mõte on lihtne: kui mitte sõprus, siis vähemalt lojaalsus raha vastu. Mängus olevad poliitilised huvid on prioriteetsemad kui raha tagasisaamine. Mullu kiitis Rahvusvaheline Valuutafond heaks laenata Ukrainale 16,67 mld dollarit. Vaevalt IMF saab oma raha tagasi, aga jällegi on mängus poliitilised huvid.

Tänapäeval võlaamnestiat erasektoris lihtsa juriidilise protseduurina ei eksisteeri, nagu see oli Mesopotaamias. Küll on aga olemas võlaamnestia taolised õiguslikud vahendid nagu pankrotimenetlus (maksejõetus) või saneerimine (majandusseisu n-ö tervendamine, pankroti ennetamine). Aga need on päris keerulised juriidilised toimingud, millel on teatud tagajärjed. Veel võib nimetada näiteks töötaja õppelaenu tasumist ettevõtja poolt, kui tööandjal on huvi, et inimene jätkaks tööd selles ettevõttes. Selline võlaamnestia taoline vahend ei ole võlgniku jaoks samuti tagajärgedeta (kohustus on jääda sinna tööle teatud ajaks).

Ühiskonna ees seisavad aga keerulised probleemid, mida teha nende inimeste ja peredega, kes on sattunud tõsistesse raskustesse võlgade pärast. Paljud neist on juba vaesuse piiril, ka Eestis. See tähendab nälga, vargusi, enesetappe jm. Mida suurem on meeleheide maksmata võlgade pärast, seda suurem on oht ka massilisteks sotsiaalseteks rahutusteks. Selliste raputuste ärahoidmine on valitsejate ja otsustajate huvides.

Seega võikski hakata rakendama võlaamnestiat. Kui isegi kuritegu saab olla andestatud, siis miks võlg ei saa? Seejuures võib amnestia olla ka osaline, kui jutt on näiteks kogunenud intresside ja viiviste kustutamisest.

Võlaamnestia sisseseadmiseks tuleks kõigepealt uurida välja ja moodustada sihtrühmad, kelle suhtes võib seda rakendada. Seejärel tuleks näiteks kord aastas välja kulutada täielik ja osaline võlaamnestia. Täielik (kogu võlg, kogunenud intressid ja viivised maha) oleks see nende puhul, kellelt pole lootust midagi saada ja/või võla väljanõudmine on kulukam kui võlasumma ning seetõttu ebamõistlik. Osaline (intressid ja viivised maha) oleks see aga nende puhul, kes on vaesuse piiril, et vältida nende päris vaesusesse sattumist. Eriti puudutab see alaealiste lastega peresid.

Ette tuleks näha ka teatud kompensatsioonid võlausaldajatele, muidu nad ei nõustu võlaamnestiaga kunagi. Raha selleks võib leida näiteks astmelise tulumaksu või varamaksu (luksusmaksu) kaudu. Samuti tuleks ette näha sanktsioonid võlaamnestia kuritarvitajatele (näiteks laenuvõtmise keeld teatud aja jooksul).

Usutavasti ei soovi üksi võlausaldaja võlaamnestiast praegu kuuldagi. Kuid kas tavakodanikud on süüdi, et pankurid ja valitsejad ei suutnud 2008. aastal kriisi ära hoida? Las siis nemad vastutavadki sellises olukorras. Usun, et võlaamnestia on võimalik, puudu on ainult poliitiline tahe.