Eesti vajab kiiret miinimumpalga tõusu

Kas pole nii, et mida suurem on palk, seda parem inimesele ja kogu riigile? Sellegipoolest on sadu tuhandeid inimesi, kes on otsustanud teenida väikest palka. Paljud inimesed on laisad, ei viitsi vaeva näha ega pingutada. Teised käivad tööl sellepärast, et neile meeldib see töö ja raha on neile teisejärguline – lasteaiakasvatajad, politseinikud ja poodides klienditeenindajad. Kaua meie ühiskond peab nende tõttu kannatama ja kas poleks juba aeg motiveerida neid inimesi Euroopa tasemel raha teenima hakata?

Ma veidi imestan, et Keskerakond on tulevastel valimistel välja käinud idee tõsta miinimumpalk 1000 euro peale. Samas ma pole kindel, kas nad aru saavad, mida see endaga kaasa toob. Ilmselt on eesmärk lihtsalt valijaid lollitada, et võtame õhust raha ja anname sulle juurde sellesama mõttetu töö eest, mida sa praegu teed. Kui aga hakata ideed lähemalt uurima, siis on seal tegelikult iva. Nagu ka Juhan Parts ütleb, kuni 300 000 inimest võib korraks töötuks jääda, aga äkki see ongi just hea ja ideaalne olukord majanduses struktuurseid reforme läbi viia?

Töötuks jäävad inimesed seetõttu, et vähe lisaväärtust tootvad firmad ei suuda 1000eurost palka maksta ning lähevad pankrotti. Seetõttu hakkab suur hulk inimesi uut tööd otsima ning ainuke võimalus on neil minna tööle firmadesse, mis toodavad suurt lisaväärtust ja suudavad 1000eurost palka maksta. Näiteks Eesti IT-tööstuses on juba praegu isegi algajatel katseajal palgad vähemalt 1000 eurot ning kogenud spetsialistidel läheb 3000–4000ni välja. Taavi Kotka on välja öelnud, et 2020 peaks Eestis olema 50 000 inimest hõivatud ITga, see on 25 000 rohkem kui praegu. Samas see number ei ole lagi, rakendust leiaks palju rohkem inimesi, kui ainult leiaks huvilisi, kes on nõus IT-alale tööle minema. Suurt lisaväärtust loovaid valdkondi on IT kõrval veel palju: tööstus, turundus, autoremont, eksport ja isegi ehituses on praegu keskmine palk juba üle 1000 euro.

Miks inimesed siis IT-alale ei taha tööle minna? Esiteks ei saada hästi aru, mida IT-firmades tehakse. Teiseks takistuseks on oskuste puudus. See puudus aga ei tulene enamasti mitte sellest, et ei suuda ja ei saa, vaid ei ole proovinud ja ei viitsi. Suur probleem on rahulolu praeguse olukorraga, sest mõnele on isegi 500 eurot piisav ots otsaga kokku tulemiseks. Kas on siis vaja veel riskida, lahkuda oma kehvalt, aga stabiilselt töölt, ja proovida õnne paremas firmas? Matemaatikaõpetajad suudaksid tahtmise korral kindlasti programmeerimisega hakkama saada ja maksta niipalju rohkem makse, et sellega saaks palgata uue matemaatikaõpetaja. Vahetusevanemad võivad minna analüütikuteks, kauplusejuhatajad projektijuhtideks. Kassapidaja saab suurepäraselt hakkama tehnilise toe ja veebirakenduste testimisega.

Kui nüüd kehtestada 1000eurone miinimumpalk näiteks kaheaastase etteteatamisega, siis on kõigil madalapalgalistel teada, et kahe aasta pärast tema ametikohta enam alles ei ole. Sellega tekib vajadus midagi teha ja ennast ette valmistada uuele ning paremale tööle edasi liikumiseks. Kindlasti ei saa ainult inimeste enda peale lootma jääda, vaid on vajalik käivitada riiklikud ümberõppeprogrammid ning teha muid ettevalmistavaid tegevusi. Inimesed tulevad mugavustsoonist välja ning juhtub imesid.

Mõni võib öelda, et ettevõtlust jääb vähemaks. Aga kas meil on vaja juurde sellised ettevõtteid, mis vaevalt suudavad hakkama saada või need ettevõtjad võiks parem aidata mõnel juba edukal ettevõttel veel edukamaks saada? Kui ettevõtteid tehakse, siis olgu need ettevõtted kohe algusest peale suure potentsiaaliga. Helsingis, Londonis ja Bostonis ei tule juba praegu 1000 euro eest sulle mitte keegi tööle, kuidas nemad saavad hakkama ja meie ei saa? 

Miinimumpalga tõstmine kiirelt 1000 euro peale on hädavajalik, et saavutada Eestis kiiresti euroopalik elustandard. Sellega kaasneb küll korraks palju valu, töötust ja majanduslangus, aga see kõik läheb mööda. Peale august väljasaamist ja struktuursete reformide läbi viimist on kogu majandus kvalitatiivselt hoopis uuel tasemel.