Ühe tagapalge kaks kannikat

Pigem vastupidi – stagnatsioon jätkub kindlalt. Praegu küsitlustes ette rebinud Reformierakond ja Keskerakond on ühe tagapalge kaks kannikat. Üks valitseb riigitasandil nagu riigipartei, teine lösutab Tallinna varakambri otsas nagu ametlik puuk. Mõlema huvides on olukorra säilimine.

Endiselt tehakse rahvale suurejoonelist näitemängu titaanide vastasseisust, mis peaks ühiskonna kaheks lõhestama, et mõlemad erakonnad saaksid omad tihid ära võtta. Paraku kipub Reformierakonna vaatevinklist mäng lörri minema, sest Taavi Rõivas ei vea titaanlikku võitlust välja. Savisaare kõrval on ta ikkagi poisike. Oravate algatatud duelli tulemusena tõuseb Keskerakonna reiting plaanitud kohta, aga Reformierakonna toetus vajub longu nagu närtsinud potilill. Hamletlikuks rolliks on vaja enamat kui punaseid sokke ja hõbehäälset kaasat. Aga mida ei ole, seda ei ole.

Kõige hullem on see, et kui riigikogu kohad jagataks vastavalt praegusele küsitlustulemusele, siis tõenäoliselt istutakse Eesti ühiskonnale näkku kahe kannika toore jõuga. Vabaerakonna parlamenti pääsedes tekib olukord, kus ainuke kahe erakonna valitsemiskombinatsioon on Reformierakonna ja Keskerakonna kombo.

Mida rohkem Reformierakond toetust saab, seda paratamatum on nende kahe liit. Kui kiiresti pärast valimisi avastab oravate tagatuba, et ainuke moodus kaitsta Eesti rahvast Savisaare eest on Kadri Simsoni valitsuses valvekoera mängida?

Ettevõtjatele erilisi muudatusi pärast valimisi oodata ei ole. Lisaks tuleb tulevikus valmis panna kaks kilekotti.

Kuid on üks teema, mis kõikide erakondade valimislubadusi läbib ja millega peab arvestama: hakatakse hoolitsema madalapalgaliste inimeste eest, et vähendada palgavaesust. See on igati kristlik plaan ja midagi tuleb ette võtta, et töötajad oma tasust inimlikult elatuksid.

Valimislubadustes konkureerivad omavahel kaks võimalust. Ühel juhul on abinõuks maksuvaba miinimumi tõstmine, teisel juhul miinimumpalga tõus.

Maksuvaba miinimumi tõstmine annaks vajaliku tulemuse nendele, kes töötavad kollektiivlepinguga või tunnitasu alusel. Saab olema neid, kelle töötasu ka reaalselt suureneb. Paraku on enamus töölepinguid sõlmitud kindla määratlusega, kui palju töötaja „kätte saab“. Miinimumi tõstmise tulemusena kannab ettevõte vähem üksikisiku tulumaksu riigile üle. Planeeritud palgatõusu asemel näeme riigitulude vähenemist ja raha jääb ettevõtete kasumireale.

Minu ettevõtetes töötab kokku umbes 50 inimest. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõstmine tekitab ettevõttele ühe töötaja kohta juurde tulu 800 eurot, siis selline muudatus tooks mulle juurde umbes 40 000 eurot tulu. Kui kästakse, ega ma seda raha vastu võtmata jäta – suurim tänu muidugi. Aga palgavaesusest see kedagi ei päästa.Palgatõusu tagajärg

Teiseks lahenduseks on pakutud miinimumpalga tõstmine. Riigipalgalisi töötajaid, kes saaksid kehtivat miinimumtasu liiga palju, ei ole. Muudatus mõjutaks pigem erasektorit. Probleem on, kas alampalga selline tõus ei too endaga kaasa kaht tagajärge. Esiteks hinnatõusu jaekaubanduses ja teenindussektoris ning teiseks töökohtade kadumist. Kuna tarbijahinnaindeks oli mullu miinuses, ei tasuks suurt hinnatõusu karta. Pigem oleks väike inflatsioon positiivne ja kui raha madalapalgaliste töötajate kukrusse laekubki, ei ole midagi hullu – pigem tarbimine kasvab. Töökohad ka oluliselt ei kao. Hulk miinimumpalgaga ameteid on sellised, kus töötajale makstakse miinimumpalka, millele lisandub ümbrik kupüüridega, millelt tulumaksu ei tasuta. Miinimumpalga tõustes jääb ümbrik õhemaks ja riigikassasse laekub rohkem tulumaksu. Ettevõtted, kes praegu reaalselt töötajatele miinimumpalka maksavad, peavad midagi ette võtma, sest olukord, kus töötasu on oluliselt väiksem kui naaberriigi töötu abiraha, pole pikalt võimalik.

Ettevõtjana võiks kahe käega hääletada tulumaksuvaba miinimumi tõstmise poolt ja seejärel vastav raha pidulikult ettevõtte kasuminumbril vastu võtta. Kui riigil on tõeliselt soov palgavaesusega võidelda, siis miinimumpalga tõus tundub mõistlikuma ja inimlikuma lahendusena.