Rõtov: minu kandidaat sai riigikokku

Muretsesin, et ega ometi minu Ain Lutsepale antud hääl kaotsi lähe, kui Vabaerakonnal künnis ületamata jääb. Ei läinud. Vabaerakond ületas selle paraja varuga ning samaga sai hakkama ka EKRE. Õhus on lootust paremale poliitikale.

Veel 20. jaanuaril, kui Äripäevas valimisteemal kommentaari kirjutasin, olin täitsa kindel, et uutel tegijatel pole riigikokku asja ning meil tuleb leppida vana kulunud pildiga. Siis tulid küsitluste tulemused, mis lubasid uutele tegijatele üle 5% toetust. Valisin ise rõõmuga Vabaerakonna, muidu olin nagu kits kahe parempoolse heinakuhja vahel, mõlemal mõru maik juures.

Uue valitsusliidu loomise eel on kaardipakk kenasti segi. Ühiskonna kogu spekter on parlamendis esindatud paremini kui ehk iial varem. Juba on ka hädaldajaid, kes leiavad, et eri osapooli on teovõimelise valitsuse moodustamise jaoks liiga palju. Vaidlen vastu. Ei suutnud ju nimelt parempoolsed Reform ja IRL enamust omades üheskoos valitseda. Pigem võiks just mitme osapoolega koalitsioon olla tasakaalukam ja teovõimelisem.

Keskerakonna poolt pole kunagi hääletanud ja pole ma ka kunagi neist inimestest aru saanud, kes seda teevad. Kuna Savisaare särast ja võimekusest polnud pealtnäha suurt midagi järele jäänud, siis oleksin oodanud ka märgatavat allajäämist varasemale häältesaagile. Eksisin. Savisaar tegi absoluutse rekordi ja Keskerakond oli ainus vana tegija, kelle esindatus koguni suurenes. Ka varem olen korduvalt Savisaart alahinnanud.

Nüüd sai ka selgeks, miks ei olnud Savisaarel enne valimisi soovi kuulutada tulevaseks peaministrikandidaadiks Kadri Must või Jüri Ratas. Häälesaak olnuks palju väiksem. Vanal kombinaatoril on aga võimalik teha selline samm nüüd või vähemasti jääb selline käik neljaks aastaks õhku rippuma.

Reformierakonnale olen mõnikord hääle andnud ja peaaegu alati seda kaalunud. Kaalusin nüüdki, aga loobusin. Olin valmis neile andestama ansipliku arrogantsi ja isegi ämma raha, kuid kaugenemine liberaalsetest väärtusest ja tolerantsi puudumine tegid nende poolt olemise küsitavaks.

Reformi särav valimistulemus oli mulle kerge üllatus. Ma ei kahelnud küll nende võidus, kuid eeldasin, et umbes viiendik nende toetajatest valib kellegi teise. Tuleb nõus olla Siim Kallasega, kes on nimetanud erakonna kogenud tuumikut (loe: tagatuba) kõige võimekamaks poliitjõuks, mille oskused korraldada edukas kampaania on konkurentidest oluliselt paremad. Tõenäoliselt panevad nad nüüd paika ka uue koalitsiooni, kuid õnneks ei saa nad enam olla nii isekad ja ülesõitvad, nagu on viimased kaheksa aastat harjunud olema.

Sotsidesse olen suhtunud sümpaatiaga, nende seas on alati olnud palju mõistlikke inimesi. Kuid nende vaated majandusele kui kestvale klassivõitlusele teevad nende poolt hääletamise võimatuks. Kui Reformierakonna populaarsus oli madalseisus, siis tundsin ka hetkeks hirmu, et äkki saab Sven Mikser tõesti tulevaseks peaministriks. Kuid valimiste lähenedes see hirm kadus. Erakond, kes on abitu oma majandusprogrammi loomisel ning kuulutab maksutõusu üle 1600eurosele palgale, valimisi võita ei saanud. Samas eeldasin siiski, et nad suudavad Reformierakonnale läheneda. Juhtus aga, et nende löögijõud hoopiski kahanes, mis mulle iseenesest ju sobib.

IRLi poolt olen eri valimistel kõige rohkem hääletanud. Seekord aga jättis nende maksureform mind täitsa külmaks. Ning üsna ruttu sai selgeks, et IRLi praegused liidrid ei vea oma rolli välja. Eeldasin küll, et nad teevad ka ilma minu abita oma tavalise tulemuse ära. Igatahes niisugust põrumist ma neile ei ennustanud. Ainuke erakond, kellest mul on pärast valimisi siiralt kahju. Näha ju oli, kui väga nad püüdsid ja ise oma ideedesse uskusid. Nüüd soovin neile kiiret toibumist ja koalitsioonide loomisel tegusat kaasalöömist. Tulevikuks aga tuleb neil leida Mart Laari masti uus liider, kelleta läbi lüüa pole võimalik.

EKREt pidasin veel kuni pühapäevani marginaalseks nähtuseks, kellel riigikokku asja pole. Nüüd takkajärgi tark olles on kõik loogiline. Nõudlus tõeliste konservatiivide järele oli ühiskonnas olemas ja kooseluseaduse vastuvõtmine tõi selle reljeefselt välja. EKRE programmi lugedes taban ennast mõttelt, et tegemist on ilmselt kõige selgemalt eristuva ja siiraste põhimõtetega erakonnaga.

Nende puhul terendab aga risk muutuda ksenofoobseteks paremradikaalideks, kellega teised end siduda ei taha ega ka saa, nagu see on juhtunud paljudes Euroopa riikides. Tõenäolisem on siiski stsenaarium, kus Mart ja Martin Helme suudavad välja vedada tsiviliseeritud konservatiividena ning olla tugevad partnerid igas parempoolses koalitsioonis.

Vabaerakonna olemasolu teadvustasin enda jaoks alles kuu aega tagasi, kui muutus võimalikuks, et nad künnise ületavad. Erinevalt EKREst ja vanadest parteidest pole nende puhul mõtet rääkida põhjalikult läbimõeldud programmist või ühtsest ilmavaatest. Pigem on nad lihtsalt üks rida tuntud, valdavalt laitmatu reputatsiooniga erinevatest inimestest, keda ühendab soov muuta Eesti poliitika paremaks.

Vabaerakonna kampaania viidi läbi rabistades ja kohmakalt, avalikes debattides jäädi enamasti konkurentidele alla. Ometi oli nõudlus muutuste järele piisavalt suur ning künnisest saadi varuga üle. Loodan väga, et suurüllataja Artur Talvik, minu valitud Ain Lutsepp ja teised vabaerakondlased neile pandud lootused täidavad.