Rõtov: minu kandidaat sai riigikokku

Savisaar üllatas

Keskerakonna poolt pole kunagi hääletanud ja pole ma ka kunagi neist inimestest aru saanud, kes seda teevad. Kuna Savisaare särast ja võimekusest polnud pealtnäha suurt midagi järele jäänud, siis oleksin oodanud ka märgatavat allajäämist varasemale häältesaagile. Eksisin. Savisaar tegi absoluutse rekordi ja Keskerakond oli ainus vana tegija, kelle esindatus koguni suurenes. Ka varem olen korduvalt Savisaart alahinnanud.

Nüüd sai ka selgeks, miks ei olnud Savisaarel enne valimisi soovi kuulutada tulevaseks peaministrikandidaadiks Kadri Must või Jüri Ratas. Häälesaak olnuks palju väiksem. Vanal kombinaatoril on aga võimalik teha selline samm nüüd või vähemasti jääb selline käik neljaks aastaks õhku rippuma.

Reformierakonnale olen mõnikord hääle andnud ja peaaegu alati seda kaalunud. Kaalusin nüüdki, aga loobusin. Olin valmis neile andestama ansipliku arrogantsi ja isegi ämma raha, kuid kaugenemine liberaalsetest väärtusest ja tolerantsi puudumine tegid nende poolt olemise küsitavaks.

Reformi särav valimistulemus oli mulle kerge üllatus. Ma ei kahelnud küll nende võidus, kuid eeldasin, et umbes viiendik nende toetajatest valib kellegi teise. Tuleb nõus olla Siim Kallasega, kes on nimetanud erakonna kogenud tuumikut (loe: tagatuba) kõige võimekamaks poliitjõuks, mille oskused korraldada edukas kampaania on konkurentidest oluliselt paremad. Tõenäoliselt panevad nad nüüd paika ka uue koalitsiooni, kuid õnneks ei saa nad enam olla nii isekad ja ülesõitvad, nagu on viimased kaheksa aastat harjunud olema.

IRList on kahju

Sotsidesse olen suhtunud sümpaatiaga, nende seas on alati olnud palju mõistlikke inimesi. Kuid nende vaated majandusele kui kestvale klassivõitlusele teevad nende poolt hääletamise võimatuks. Kui Reformierakonna populaarsus oli madalseisus, siis tundsin ka hetkeks hirmu, et äkki saab Sven Mikser tõesti tulevaseks peaministriks. Kuid valimiste lähenedes see hirm kadus. Erakond, kes on abitu oma majandusprogrammi loomisel ning kuulutab maksutõusu üle 1600eurosele palgale, valimisi võita ei saanud. Samas eeldasin siiski, et nad suudavad Reformierakonnale läheneda. Juhtus aga, et nende löögijõud hoopiski kahanes, mis mulle iseenesest ju sobib.

IRLi poolt olen eri valimistel kõige rohkem hääletanud. Seekord aga jättis nende maksureform mind täitsa külmaks. Ning üsna ruttu sai selgeks, et IRLi praegused liidrid ei vea oma rolli välja. Eeldasin küll, et nad teevad ka ilma minu abita oma tavalise tulemuse ära. Igatahes niisugust põrumist ma neile ei ennustanud. Ainuke erakond, kellest mul on pärast valimisi siiralt kahju. Näha ju oli, kui väga nad püüdsid ja ise oma ideedesse uskusid. Nüüd soovin neile kiiret toibumist ja koalitsioonide loomisel tegusat kaasalöömist. Tulevikuks aga tuleb neil leida Mart Laari masti uus liider, kelleta läbi lüüa pole võimalik.