Ministeerium kiusab ettevõtjaid

Kommentaarides on kirjas, et eluruumide üürikäibele vabatahtlik käibemaksu lisamine ei ole enam võimalik ka juhul, kui neid eluruume üüritakse välja ja ka sisuliselt kasutatakse äripinnana. Ministeeriumi kommentaaride mõju seisneb selles, et nende õigsust eeldades ei ole eluruumide omandamisel tasutud ja neile tehtud kulutustelt ei ole üürileandjal käibemaksu võimalik enam riigilt tagasi küsida ja sellise pindade üürile ei ole võimalik enam käibemaksu lisada. See  tähendab, et käibemaksu kulu peavad sisuliselt kandma ettevõtjad.

Selline ministeeriumi seisukoht on vastuolus käibemaksu kui tarbijamaksu olemusega. Lisaks on ministeeriumi ebaõige seisukoht vastuolus nii käibemaksudirektiivi eesmärkide (vältida maksimaalselt käibemaksu kumulatsiooni) kui ka maksustamises kehtiva nn sisu-vormi-üle põhimõttega (sihtotstarbelt eluruumi kasutatakse tegelikkuses äripinnana). Enamgi veel, maksuõiguses ei ole õigusriigi põhimõttest tulenevalt reeglina lubatud maksuõigusnorme ebaselguse korral tõlgendada maksumaksja kahjuks. Antud juhul aga on rahandusministeerium levinud praktikast mööda vaadanud ning andnud elukauge ning kasuistliku tõlgenduse maksumaksja kahjuks.

Senise maksuhalduri arusaama ja ka madalamate astemete kohtupraktika kohaselt oli otsustava tähendusega see, kas eluruume ka tegelikkuses äripindadena kasutatakse. Ministeeriumi kommentaar eirab seda põhimõtet. Eriti raskesse olukorda paneb see ettevõtjad, kes on eluruume äripindadena kasutusele võtmiseks omandanud enne rahandusministeeriumi käibemaksuseaduse uusi kommentaare ehk enne 2015 ja kes tuginesid maksuhalduri ning kohtute praktikale.

Kuigi rahandusministeeriumi kommentaaridel pole õigusakti jõudu, on maksuhaldur asunud nendele kommentaaridele toetuma. Seega võib kommentaaridel olla maksumaksjatele tagasiulatuv negatiivne mõju, millega ettevõtjad ei saanud aga enne 2015. aastat mõistlikult arvestada.

Kuna käibemaksuseadust ei ole alates 1. jaanuarist 2015 muudetud ja rahandusministeeriumi eluruumide üüri käibemaksustamist kategooriliselt eitaval kommentaaril ei ole seaduse jõudu, siis soovitan jääda maksumaksjal endale kindlaks. Ehk lähtuda seni valdavalt aktsepteeritud ja ka madamala astmete kohtupraktikas tunnust leidnud põhimõttest, mille kohaselt on eluruumide üürikäibele käibemaksu lisamine võimalik juhul, kui neid eluruume kasutatakse äripindadena.

Rahandusministeerium peaks oma tegevust selgitama, sest  tegemist on paljusid ettevõtjaid puudutava küsimusega ja senise praktikaga vastuolus oleva tegevusega. Selline radikaalne kannapööre tõlgenduses ei peaks maksumaksjateni jõudma mitte rahandusministeeriumi kommentaaridena, vaid ainult käibemaksuseaduse muutmise kaudu.