Teemaks piirab vabadust

Tee kasutamine on Eestis seni olnud vaba eraldi maksust või tasust kasutamise eest. Tee-ehitust ja korrashoidu on rahastatud riigi- ja kohalikest eelarvetest peamiselt kütuseaktsiisist laekuvast rahast ning viimasel ajal ka Euroopa struktuurifondide rahastusest. Päevakorda on kerkinud küsimus, kas see peaks nii jätkuma või peaks sõitjad tee kasutamise eest eraldi maksma. Viimati väitis endine ELi transpordivolinik Siim Kallas, et vaid Eesti ja Soome on riigid, kes tee kasutamise eest maksu ei võta, ning selline olukord ei saa püsida. Lahendusena kõlas mõte kehtestada teemaks, mida peaks maksma tee kasutaja läbitud kilomeetrite järgi.

Maks on juriidilise ja sotsiaalse olemuse poolest üldine koormis, mille tasumise eest maksumaksja mingit konkreetset hüve vastu ei saa. Maksukorralduse seadus loetleb kõik Eestis kehtivad riiklikud maksud ning teemaksu nende hulgas ei ole. Pole võimatu seadust muuta ja uus maksuliik kehtestada. Oluline on aga see, kas tee kasutamise eest kilomeetripõhiselt võetav tasu on õiguslikkus mõttes ikka maks või on lihtsalt tasu tee kasutamise eest. Viimasel juhul ei pea seda nimetama maksuks. Tasulise tee rajamine ei ole ühegi seadusega keelatud ka praegu.

Teede ehitamise ja ülalpidamise kulud tuleb valdavas ulatuses tasuda ühiskonnal üldiselt, sest oleks äärmiselt ebamõistlik, et igaüks endale Tallinna või Tartusse sõitmiseks oma tee ehitab. Valikuküsimus on see, milliste eelarvetulude arvelt seda tehakse. Viimase ajani kehtinud kütuseaktsiisi kasutus teede ülalpidamiseks on kaasa aidanud sellele, et väljaspool Tallinna on Eesti teede olukord jõudsasti paranenud ja jõudnud vähemalt rahuldavale ja suuremate teede osas heale tasemele. Peamiste magistraalide rekonstrueerimisel on palju abi olnud ka Euroopa rahastusel. Tänaste teedekasutajate jaoks pole oluline, kas teid finantseeritakse tulumaksust, aktsiisist või mõnest muust maksust, oluline on see, et see on üldise kohustusena juba tasutud. Miks seda peaks muutma?